Ta mängib sinuga. Paneb sind uskuma midagi, mida tegelikkuses seal ei ole. Paneb sind tahtma midagi, mida pole võimalik saada. Ta loob fantaasiaid, naudinguid ja vaikseid unelmaid, mille üle sa üha rohkem januned.
Ta paneb sind ennast tahtma. Rohkem, rohkem, rohkem ja rohkem. Kuni sa enam ei suuda. Ning isegi siis, kui sa ei suuda, tahad sa veel. Ta on sõltuvust tekitav.
Elu kõige mustematel hetkedel näib just tema seda sisemist sooja päikest pilvede tagant välja toovat. Ta on midagi, mis suudab takistada isegi päikesevarjutuse, kui sa pimedat kardad. Isegi igavikuna näivas polaaröös paistab koos temaga päike.
Ükskõik, kui vana sa ka ei oleks, tahad sa teada ikkagi. Siis, kui sa mitte midagi muud ei saa, on sul vähemalt tema. Ning tegelikkuses polegi sulle rohkem vaja. Ta varjutab kõik sinu seinised eluväärtused. Temast saabki su eluväärtus. Sa tahad teda veel ja veel ja veel ja veel, kuni sa enam ei saa, aga ikkagi tahad. Sa saad isegi siis, kui sa ei saa, kui sa ei tohi.
Ta muudab sind lõbusaks ja rõõmsaks, kuid samas närviliseks, kui sul teda liiga palju on.. või veel hullem, kui sul teda korraga enam ei ole. Sa näed teda kaugelt ning koheselt ka tahad. Sa tead, et sa
ei tohi, kuid sa pead. Keegi ei saa teda sulle keelata.
Kuid ka kõige imelisemad muinaslood, ka kõige fantastilisemad unelmad lõppevad viimaks. Ja siis tuleb tühjus. Siis saabub põlastus selle vastu, mida sa nüüd peeglist näed vaid seetõttu, et ta su ellu tuli. Ning siiani ei suuda sa talle ei öelda, kui ta su nina alla satub. Sa ei suuda ja sa ei ütlegi. Ja kuni sa ei suuda öelda ei, täpselt nii kaua süveneb ka sinu põlastus enese ees, sinu põlastus kogu maailma ees ning see põlastus paneb sind tahtma veelgi ja veelgi enam.
Sa tahad, et keegi sind lohutaks ja tema on ainus, kes on nõus seda vabatahtlikult tegema. Ainus, kes kohe su lähedal on. Kuid viimaks reedab sind ka see ainus, kellele sa võisid igas olukorras loota.
Viimaks on tema see, kes sinu elu lõpuks piinadeks muudab. Tema ongi see, kes su elu sult lõplikult ära võtab.
Ja siis saabub tühjus. Enam pole midagi võimalik heastada, nüüd peab vaid leppima sellega, mis oli. Leppima ning lõpuni kahetsema, sest sul oli võim seda peatada, kuid sa lihtsalt ei suutnud öelda ei.
Siiski ei saa keegi sind hukka mõista, kuna sa pole ainuke. Väga raske on öelda ei kellelegi sellisele, nagu šokolaad. Ta teeb küll su elu lõpuks põrguks, kuid siiski, ta on šokolaad, ei midagi enamat, kuid midagi enamat polegi tema olemiseks vaja.
P.S. Rosenfeld, 16-aastane
naerukrambid ribides.