teisipäev, 1. november 2022

Sügise algus

Ma astun kastemärjale murule,
 see on veel külm.
Taevas paistab kuu nii eredalt
nagu oleks keegi lambi taevasse löönud.
Ja siis ma tunnen,
kuidas suvi must välja voolab:
rand, meri, soe päike ja kõik see,
mis suvega kokku puutub.
Ja siis langeb esimene vahtraleht
ja ma tean,
et sügis on käes.... 

Anna Baranyai

Hirm

Aga see ei olnud tema.
Paanitsedes, ma jälgin oma ümbrust.
Minu läbipõlenud võrkkestad ei näe enam värve.
Kas siin ruumis on ka teised?
Kas nad räägivad?
Või on nad lihtsalt luuletused paljal paberil?
Ma ei tea, ma üritan välja pääseda, aga ei näe kuhu lähen.
Ruum sulgub sisse, kitsas.
Proovin hingata....aga õhk haitub, enne kui see mu kopsudesse jõuab.
Mu lõõtsad tõmbuvad kokku, lämbun.

Viimse jõuga ma vehin oma pliiatsit...
            .....ja hakkan kirjutama.

Mairo Savioja

esmaspäev, 31. oktoober 2022

Suvi

Päike paistab soojalt.
Laseks silma looja, kuid
Soe tuul mind äratab.
Nagu suisa käratab.

+20 kraadi õues on.
Näe, seal murus hüppab konn!
Pilvita, kuid päikest täis.
Nii see aeg mulle näis.

Linnulaul, nii lummav, kena.
Tahaks öelda veel seda:
Vaatan teeäärt, ja siis näen,
Lilli see on täitsa täis!

Rohelise muru pealt
Puu otsa ronin mina sealt.
Seal otsas naudin päiksetõusu.
Või siis loojangut. Ei nõustu 

Tuppa minna veel.
Suvi on ju!
Võiksin teel veel
Ratta otsas sõita.

Oma sõpru võita
Kasvõi sekundigi võrra!
Joosta kohe vette.
Sest mis muu satub ette suve peale mõteldes.

Varsti meie kiikudel
Kiikuda ma tahan.
Maakoha niitudel
Veel joosta poleks paha.

Ehitada liivast losse,
Enam mitte kanda susse!
Soe, mõnus, lummav. Nii
Kirjeldaks ma sind, suvi!

Kuid möödas oled ammugi.
Enam ei astu sammugi
Ilma jalanõuta.
Olen täitsa nõuta!

Külmad järsku tungisid
Läbi toaseina.
Nemad meid sundisid
Niiviisi haletsema.

Mantel selga, saapad jalga.
Hinges ainult see,
Kuis vaid üks kuu aega tagasi
Näis lühike see tee.

Marta Muradyan

Allikas

Ühest allikast puudust ma tunnen.
Selle veed nii kaunid, kenad.
Selle ääres ma istuks nii vaikselt
Ja kohe soojemaks muutuks kevad.

Maja mul oleks seal ääres.
Seal elu käiks niimoodi,
Nagu elaks ma paradiisimäel.
Nii arvan ma siiani.

Kuid kui ükskord vanemaks muutun
Ja siia tagasi pöördun,
Siis see mul koduks muutub.
Siin ma elan.

Ja see kaardus puu
Mul kiigeks hakkab.
Kuid allikas voolamast ei lakka.
Kui kõik muutub, pöörleb ja keerleb,

Siis allikas ikka edasi veereb.

Marta Muradyan

laupäev, 29. oktoober 2022

Soovill

Älveste ääres lehvib soovill,
mätaste keskel teeb silma soosilm.
Vesi end murrab läbi jääst,
tunnen kuis rahu haarab mu käest.

See mustika rägastik ongi mu pesapaik,
hapuka pohla magusaim maik.
Siin suvel sajab lumi,
hommikust hommikuni.
Sel kodul on tiivad,
mis kaasa mind viivad.

Älveste ääres lehvib soovill,
mätaste keskel teeb silma soosilm.
See õitseb mu põues, mu südame sees,
teda alati kannan oma kaelakees.

Annika Mägimets

***

Taldade all krõbiseb
kodumaa pehme liiv.
Ta terasid varbaga tunnetan,
võiks kesta kauem iga viiv.

Näen kaugel merel
mässavaid, jänestes laineid.
Kirivöö hellitab neid.
Vetikad kaldal visklevad paines,
kas see jõuab meieni.

Kas suruda merekarpi süda, 
tuisata lumena siit?
Või pugeda metsa hoidvasse põue
ja loota, et päikene tormi viib?

Annika Mägimets

ma vihkan.

ma vihkan seda lõputus vaikuses viilimist
seda hiilimist keerdkäikudes
mitte käitudes valesti

vihkan tunnet mu sees 
kardan tuleviku ees
ma vihkan oma hinge
oma mõtteid 
seda pidevat pinget

miks ma üldse mõtlen? 
ma vihkan et mõtlen üle kõike mida ütlen
ma vihkan et ütlen 
liiga vara
valel ajal 
isegi mu kaja suudab paremini öelda
ma vihkan et mis öelda söendan 
põrmuks
puruks 
maatasa trambitakse
sest ma ei mõju targana 
ma ei mõju kui teaksin mis teen 
ja võibolla ma ei teagi
ja mul ei veagi 
aga vedamisest pole lugu 
sest kui olla midagi väärt
ei pea tõstma oma häält 
et kogeda edu

ma võrdlen
seda ei tohi teha 
ma tean 
aga kõik teised on nii andekad 
nii head
nad ei kaota oma pead
nad ei sea endale piire 
ja nad ei pea koguaeg vabandama

aga mina ei mõtlegi muule 
kui kahetsustele lakkamatult voolamas allatuulde
ja tundub et vaid kuulmatud ideed kerkivad mulle suule
ja mu luule on lõppude lõpuks lihtsalt umbluule
ja ma ei ole rahul

aga ma ei peagi olema 
positiivsuse kehastuses meditatsiooni guru 
päikeserattana lõpmatus rõõmus rullimas mööda muru
ma nii ei ihka

kuidas on viha ebanormaalne
see ei tähenda et oleksin totaalne
irratsionaalne
looduskatastroof
ma ei ole

ma olen inimene
ja kui see ongi praegu kõik mida ihkan
siis lase ma vihkan.


Teele Piibemann 

reede, 28. oktoober 2022

nutan hetkel enda ...

nutan hetkel enda new york’i katusekorteri põrandal.

ma ei teagi miks

voi äkki tean?

äkki on minus välja löönud minu 15 aastase plikatirtsu emotsioonid, kus new york tundus kui imedemaa, kuhu tahaks põgeneda ja kuulutada ennast teadmata kadunuks. 

sealt ju ei leitaks mind kunagi.

inimesi on seal miljoneid.

tiinekate ideed ja plaanid. 

sel ajal tahetakse ikka kodust eemale.

voi äkki hakkas mul lihtsalt kurb?

ei, new yorkis ei saa olla kurb.

metropollinn, kõik on nii kiire ja kõigil on nii kiire.

aega maha istuda ei ole kellelgi.

aga minul on, istudes oma katusekorteri põrandal, pea vastu seina toetades ja aknast välja vaadates.

ma vaatan suurlinna tulesid.

mõte, et igal kaugelt vaadates väiksel tulukesel korteriaknas on oma lugu, see on veider, aga armas, iseenesest.

üks tuli on inimene, kes on samamoodi tulnud new yorki, et siia jääda. 

kõigil on oma lugu, osad kes põgenesid siia nagu minagi ja osad kes siin sündisid. mõned võtsid üheotsapileti et maailma avastada ja nuud avastavad siinseid linnatanavaid.

ja viimased sündisid kuldlusikas suus, rikkasse peresse ja nüüd eeldavad et siia nad jäävadki, elama elu millest ma ei oskaks unistadagi. debiilikud.

tänaval on veel näha ka taskulambi tulesi.

kuid need kuuluvad parmudele, kes hingehinnaga üritavad taskulampi elus hoida, sest siis suudetakse ka ennast.

samamoodi nagu hoiavad minul hinge sees suurlinna tuled öösiti. 

lummav.

ja hingemattev linn.

absoluutselt kõik loksus just paika.

Marta Kurvits

neljapäev, 27. oktoober 2022

ood Psühhiaatritele

kallis jumal
palun
ma tahan olla kirurg.
ma pole vist sinusse kunagi uskunud
aga täna ma loodan nii meeletult
et sa mind kuuleksid.
ma anun sind põlvili paludes et juhtuks ime
sest mul pole aega enam 9 aastat õppida
palun
tee minust kirurg.
lase mul omada teadmisi kuidas lõigata
pimesoolt
katarakti
koronaarartereid.
kallis jumal
ütle mulle kuidas ravida vähki
ma tahan teada kuidas lõigata
halvaloomulist kasvajat
sest see levib.
päev päeva järel läheb see raskemaks ja ma seisan paigal nagu rumal
üritades seda ravida
kummelitee ja meega
kui tema on suremas.
ja keegi ei tee midagi sest "kõigil on vahel raskeid päevi"
"see vähk on ainult sinu peas"
ja ongi, kõige otsesemas mõttes see ongi tema peas
oh mu jumal ma soovin et saaksin teha rohkem
ma soovin et saaksin talt võtta mõtted
et ta hävitab inimesi enda ümber enda haigusega
neid samu inimesi
ja ta on ise uppumas metastaatilisse vähki 
mina ei ole see kes lämbub selles valges põrgus.
kallis jumal
palun
lase mul see kasvaja ta seest välja lõigata

sest ma pole kirurg.

mul pole teadmisi kuidas opereerida
pimesoolt
või katarakti 
või koronaarartereid.
ega vähki.
aga ma ei jäta teda surema.
sest ma armastan teda rohkem kui 
lihtne surematu
suudab mõista.
seega palun
kallis jumal
anna ta mulle tagasi.
ja tee minust kirurg.

Laure Kiivit