Aga see ei olnud tema.
Paanitsedes, ma jälgin oma ümbrust.
Minu läbipõlenud võrkkestad ei näe enam värve.
Kas siin ruumis on ka teised?
Kas nad räägivad?
Või on nad lihtsalt luuletused paljal paberil?
Ma ei tea, ma üritan välja pääseda, aga ei näe kuhu lähen.
Ruum sulgub sisse, kitsas.
Proovin hingata....aga õhk haitub, enne kui see mu kopsudesse jõuab.
Mu lõõtsad tõmbuvad kokku, lämbun.
Viimse jõuga ma vehin oma pliiatsit...
.....ja hakkan kirjutama.
Mairo Savioja
Päike paistab soojalt.
Laseks silma looja, kuid
Soe tuul mind äratab.
Nagu suisa käratab.
+20 kraadi õues on.
Näe, seal murus hüppab konn!
Pilvita, kuid päikest täis.
Nii see aeg mulle näis.
Linnulaul, nii lummav, kena.
Tahaks öelda veel seda:
Vaatan teeäärt, ja siis näen,
Lilli see on täitsa täis!
Rohelise muru pealt
Puu otsa ronin mina sealt.
Seal otsas naudin päiksetõusu.
Või siis loojangut. Ei nõustu
Tuppa minna veel.
Suvi on ju!
Võiksin teel veel
Ratta otsas sõita.
Oma sõpru võita
Kasvõi sekundigi võrra!
Joosta kohe vette.
Sest mis muu satub ette suve peale mõteldes.
Varsti meie kiikudel
Kiikuda ma tahan.
Maakoha niitudel
Veel joosta poleks paha.
Ehitada liivast losse,
Enam mitte kanda susse!
Soe, mõnus, lummav. Nii
Kirjeldaks ma sind, suvi!
Kuid möödas oled ammugi.
Enam ei astu sammugi
Ilma jalanõuta.
Olen täitsa nõuta!
Külmad järsku tungisid
Läbi toaseina.
Nemad meid sundisid
Niiviisi haletsema.
Mantel selga, saapad jalga.
Hinges ainult see,
Kuis vaid üks kuu aega tagasi
Näis lühike see tee.
Marta Muradyan
Ühest allikast puudust ma tunnen.
Selle veed nii kaunid, kenad.
Selle ääres ma istuks nii vaikselt
Ja kohe soojemaks muutuks kevad.
Maja mul oleks seal ääres.
Seal elu käiks niimoodi,
Nagu elaks ma paradiisimäel.
Nii arvan ma siiani.
Kuid kui ükskord vanemaks muutun
Ja siia tagasi pöördun,
Siis see mul koduks muutub.
Siin ma elan.
Ja see kaardus puu
Mul kiigeks hakkab.
Kuid allikas voolamast ei lakka.
Kui kõik muutub, pöörleb ja keerleb,
Siis allikas ikka edasi veereb.
Marta Muradyannutan hetkel enda new york’i katusekorteri põrandal.
ma ei teagi miks
voi äkki tean?
äkki on minus välja löönud minu 15 aastase plikatirtsu emotsioonid, kus new york tundus kui imedemaa, kuhu tahaks põgeneda ja kuulutada ennast teadmata kadunuks.
sealt ju ei leitaks mind kunagi.
inimesi on seal miljoneid.
tiinekate ideed ja plaanid.
sel ajal tahetakse ikka kodust eemale.
voi äkki hakkas mul lihtsalt kurb?
ei, new yorkis ei saa olla kurb.
metropollinn, kõik on nii kiire ja kõigil on nii kiire.
aega maha istuda ei ole kellelgi.
aga minul on, istudes oma katusekorteri põrandal, pea vastu seina toetades ja aknast välja vaadates.
ma vaatan suurlinna tulesid.
mõte, et igal kaugelt vaadates väiksel tulukesel korteriaknas on oma lugu, see on veider, aga armas, iseenesest.
üks tuli on inimene, kes on samamoodi tulnud new yorki, et siia jääda.
kõigil on oma lugu, osad kes põgenesid siia nagu minagi ja osad kes siin sündisid. mõned võtsid üheotsapileti et maailma avastada ja nuud avastavad siinseid linnatanavaid.
ja viimased sündisid kuldlusikas suus, rikkasse peresse ja nüüd eeldavad et siia nad jäävadki, elama elu millest ma ei oskaks unistadagi. debiilikud.
tänaval on veel näha ka taskulambi tulesi.
kuid need kuuluvad parmudele, kes hingehinnaga üritavad taskulampi elus hoida, sest siis suudetakse ka ennast.
samamoodi nagu hoiavad minul hinge sees suurlinna tuled öösiti.
lummav.
ja hingemattev linn.
absoluutselt kõik loksus just paika.
Marta Kurvits
