kolmapäev, 21. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Tont ja facebook"

... "Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?" mõtles tont solvunult. "On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama." Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 6)

Alumisel korrusel istus naine laua taga. Laua peal oli imelik helendav ekraan. Naine oli väga süvenenud sellese. Tont veerib ekraani vasakult ülevalt nurgast: "F, A, C, E, B, O, O, K Facebook. Mis asi see Facebook küll on?" mõtiskles tont. Korraga hakkas naine naerma. Ekraanile oli tekkinud kass, kes mängis totralt pastapliiatsiga. Ka tont tahtis naerda, aga ta ei teinud seda. Nii suursugustel tontidel pole väärikas suvaliste kasside üle naerda. Pealegi pidi tont olema nähtamatu ju. Ta mõtles: "No mina pean ka sinna Facebook´i saama, kui kõik seal on". Tont hõljus tusaselt majast välja ja läks linna peale uudistama. Õigepea leidis ta helendavate ekraanide poe. Tal tuli mõte oodata, kuni pood kinni pannakse ja, siis hõljuda sisse. Kui pood kinni pandi hakkas tont proovima üht helendavat ekraani tööle saada. Pärast veidike pusimist hakkas ekraan tööle. Ekraani all nurgas oligi kirjutatud "Facebook". Tont klõpsas selle peale ja ekraanile tekkis tekst "Liitu täna või logi sisse". Tont tegi endale kasutaja ja nüüd ta kollitab siiamaani seal, kui ta just magama pole läinud. Võib-olla on ka tont Facebook´is sind kollitanud?

Mari-Johanna Ruut
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Tont ja facebook"

... "Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?" mõtles tont solvunult. "On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama." Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 6)

Alla jõudes vaatas tont, et pere oli Facebookis. Tont ei mõistnud, mis seal nii põnevat on, et terve pere seda vaatab. Ta mõtles ja mõtles ning varsti tuli tal suurepärane idee. Ta plaanis minna diivani taha ja hüpata sealt välja, et kogu pere ehmuks. Tont maskeeris end zombiks, et oleks piisavalt hirmuäratav. Seejärel hiilis ta vaikselt diivani taha. Ta luges mõttes kolmeni ja hüppas välja, tehes seejuures hirmus koledat häält ja pere ehmus väga. Tont oli rõõmus, sest tema soov sai täidetud. Seejärel lubas ta, et lõpetab ehmatamise mõneks ajaks ära. Ta ostis endale telefoni ja hakkas Facebooki kasutama. Tont leidis sealt endale uued sõbrad, kellega nad kohtusid iga päev. Ta ei tundnud enam üksindust ja kuna tema elu oli sõpradega piisavalt põnev ja huvitav, siis loobus ta inimeste ehmatamisest.

Karina Lõhmus
6.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter liikus pildile lähemale ning puudutas oma sõrmega pilti. Tema üllatuseks võttis mees äkitselt tema sõrmest kinni ning tõmbas ta pildi sisse.

Peeter ei saanud algul midagi aru, mis oli juhtunud. Ta avas ettevaatlikult oma silmad, mille ta suurest hirmust oli kinni pannud. Peeter nägi enda ees seismas seda sama meest, kes oli olnud pildil, kuid et veel see oleks olnud kõik, siis ka ümbruskond oli muutunud, ei olnud enam turismitalu ega talli. Nüüd seisis ta hoopis ühe õunapuu all koos sõdurimundris mehega. Peeter hakkas surmahirmus ära jooksma, kuid mees hüüdis talle järele "Oota! Kuhu sa lähed?" Selle peale oleks Peetril süda lausa seisma jäänud, kuid kartuses, et mees võtab püssi välja ja laseb teda, vastas ta aralt: "Turismitalu juurde tagasi." Selle peale ajas mees oma punnis silmad veelgi rohkem punni ning ütles, et siin pole mingisugust turismitalu. "Kuidas ei ole? Ma ju tulin just sealt…. kuidagi," ütles Peeter natuke vihaselt. "Ei, selles võid sa kindel olla, et siin ei ole ühtegi talu, mis oleks turistidele," vastas mees ning jäi endale kindlaks.

Peeter silmitses meest pealaest jalatallani, samal ajal lastes peast läbi miljon mõtet, mida edasi teha. Peale mõnda hetke tuli tal mõte küsida mehelt telefoni: "Vabandage, kas ma saaksin teie mobla kasutada?" Mehe näoilmet vaadates sai Peeter aru, et tüüp ei tea isegi, mis mobla on. See vaatas teda nagu viimast lolli. Peale seda otsustas Peeter rohkem mitte küsimusi küsida. "Mis su nimi on?" küsis mees Peetrilt peale pikka mõttepausi. "Minu nimi on Peeter," vastas ta julgelt. Peale seda sai Peeter teada, et mehe nimi on Eduard. See oli sama mees, kellest neile oli turismitalu juhataja rääkinud, mees, kellele see talu oli kunagi kuulunud. Ainus veider asi selle juures oli see, et juhataja jutu järgi suri see mees juba 1903.aastal. Peeter oli segaduses, kuid ta otsustas seda mitte välja näidata ning vabandas oma veidrat käitumise eest. Peale seda pakkus Eduard, et ta juhatab ta oma tallu, kuna hakkas hämarduma. Peetril ei olnud selle vastu midagi, kuna ta mõtles, et eks huntide poolt söönuks saamine oleks vast õudsam ning nii nad suundusidki Eduardi talu poole.

Kui nad talu juurde jõudsid, siis Peeter märkas, et talu nägi välja päris sarnane turismitalule. Ka seest oli see üpris sarnane. Kui Eduard oli Peetrile peaaegu kõik toad ära näidanud, tänas ta Peetrit, et ta oli olnud nii hea jutukaaslane. Nimelt oli Eduard väga üksik. Kui kord jõudis lõpuks pööningu kätte, siis Peeter lausa suri ärevusest. Ta ronis redelist kähku üles ning avas ukse. Peeter ei suutnud oma silmi uskuda. Seal samas seina peal oli pilt temast endast turismitalu pööningul. Ta jooksis pildi juurde ning midagi mõtlemata puudutas seda. Järgmine hetk seisis ta juba turismitalu pööningul, selle sama pildi ees. Pildil olev mees ehk Eduard ei liigutanud, kuid tema ilme oli muutunud rõõmsamaks.

Kui mitu päeva olid mööda läinud ja pilt püsis samasugune, siis hakkas Peeter kahtlema. Kas kõik juhtunu oli olnud unes või ilmsi? Sellele küsimusele ta kunagi vastust ei saanudki.

Merille Saare
7.c klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter tõmbas udupehme teki üle pea ning üritas magama jääda. See ei õnnestunud, sest silme ees oli ikka see õudne foto. Lõpuks oli väsimus nii suur, et keha ise jäi hirmule vaatamata magama.

Hommikul ärkas Peeter piniseva kärbse peale üles. Ta kõndis rahulikult järsust ning logisevast puittrepist alla. Kõik eelnevast õhtust oli peast pühitud kui sügisel lehed puudelt.

Jõudes kööki, nägi ta ema ja isa, kes valmistasid imeõhukesi pannkooke vanal punasel pannil. Peeter võttis lillelise taldriku, ladus hunniku pannkooke, peale lisas ta vanaema kaasa pakitud porgandi värvi murakamoosi. Vanemad tuletasid poisile meelde, et nad lähevad uhke valge lossi juurde, millest nad mööda sõitsid, tulles turismitallu jaanipäeva tähistama. Peeter mäletas lossi hästi, ta oli kolmandas klassis käinud seal oma väikese klassi ja imetoreda klassijuhatajaga. Loss meeldis poisille nii väga, et ta ei tahtnud mingi hinna eest sinna minemata jätta.

Peetri päev oli täis vahvaid tegevusi, ta käis perega meteoriidikaatris ujumas, sõi suhkruvati roosat maasikatega jäätist ning nõnda ruttu nii see päev õhtusse veereski.

Kuue paiku hakkasid Peeter, ema ja isa riidesse panema. Ema pani selga roosa Minnie Mouse’i pildiga särgi, selle peale halli lukuga pusa ning jalga põlve kohalt lõhkised teksad. Isa seljas olid mustad püksid, särk ja punane sahisev kilejope. Peetri riietus oli isa omaga identne.

Jõudnud lossi juures oleva jaanitule äärde, hakkasid nad sööma sašlõkki, jõid morssi ning laulsid lõbusaid rahvalaule. Isa, kes polnud eriline tantsulõvi, viis ema valssi tantsima. Peale erikülalise esinemist oli Peeter väsinud, ema ja isa otsustasid minna tagasi turismitallu. Hommikul ärgates läks kõik nii nagu eelmisel hommikulgi.

Esimeseks väljasõiduks oli plaanis minna poodi, sest külmkapis toitu nappis. Poodi sisenedes otsustas Peeter, et ootab ikkagi väljas, poe ees oli suur ja uhke oranži karvkattega saksa lambakoer, keda Peeter tahtis silitada. Peeter istus pingil ja silitas hellalt koera. Pingil istudes nägi Peeter hiiglaslikku õunapuud, puu all oli sõjamundris mees õnnetu näoga, täpselt nagu fotol. Peetril meenus, mis tol õhtul juhtunud oli, poiss oli väga hirmunud ja jooksis poodi. Koos ema ja isaga poest lahkudes polnud meest ega koera, keda Peeter oli õrnalt silitanud.

Õhtu saabudes otsustas Peeter, et magab elutoas ema aja isa vahel, pildi peitis ta aga vanasse riidekirstu. Öö möödus rahulikku und magades. Kell kümme hommikul helises uksekell, ukse taga ootas postiljon, kes tõi uudistamiseks vallalehe, mis rääkis jaanipäeva meeleoludest. Lehe lugemist alustas Peeter. Jutt talle meeldis, pildid ka. Viimasele leheküljel ehmus poiss väga, seal oli pilt nii vanast fotost kui ka sellest, mida Peeter poe ees nägi. Poiss kattis pildid pannkoogi taldrikuga kinni ning hakkas lugema. Tekstis räägiti ühest agarast ja tublist sõjamehest, kes turismitalus oli elanud. Peeter kohkus üha enam. Artikli lõpuks tuli Peetril naerunägu ette, sest tegemist polnudki kummitusega, vaid päris inimesega. Poe ees õunapuu all tehtud vana pilt oli võrdluseks tänapäeval samas kohas tehtuga.. Poiss jooksis trepist üles pilti uurima. Tuli välja, et tegemist oli hoopis ise disainitud öökapikellaga. Sõjamundris kõhn mees tõstis märguandeks kätt igal pooltunnil.

Kirke Koolman
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

... "Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Ühel päeval läksid lapsed maasikaid korjama. Vanaema andis neile kaks väikest karpi kaasa. Sigrid leidis väga palju väikseid maasikaid. Sass aga leidis suuremaid.

Koduteel ütles Sass: "Kui prooviks õige ühte maasikat?" Selle peale vastas Sigrid: "Ainult ühte. See ei tee ju paha." Mõlemad sõid oma korvist ühe maasika ära. Sigrid lausus: "See oli nii hea, kui võtaks veel paar tükki." Sass kostis vastu: "Miks mitte."

Kui lapsed lõpuks koju jõudsid, olid mõlemad korvid tühjad. Seepeale ütles vanaema: "Ei ole midagi. Nüüd annan ma teile jäätist, sest nii palav ilm on."

Lapsed rõõmustasid ning asusid jäätist sööma.

Remi Paats
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Lapsed jõudsid vanaema juurde. Nad olid õues ja mõtlesid, mida teha. Sassil tuli mõte ning nad hakkasid hernehirmutist tegema.

Sass ja Sigrid küsisid vanaema käest, et kas tal vanu riideid on. Vanaema vastas: "Jaa, mul on vanu riideid, mida ma enam ei kasuta." Lapsed olid rõõmsad. Nad võtsid riidekirstust riided ja läksid õue tagasi.

Vend ja õde alustasid keha tegemisest. Kui hernehirmutise keha valmis sai, oli neil vaja midagi, millest pea teha. Liivakasti juurest leidsid nad ühe palli, mis sobis väga hästi peaks.

Vahepeal oli vanaemal lõunasöök toas valmis saanud. Memm kutsus lapsed sööma. Lapsed sõid kiiruga kõhud täis ja tahtsid õue tagasi minna, et hernehirmutis valmis teha. Korraga tuli Sassil mõte uurida enne õue minekut veelkord riidekirstu sisu. Seda lapsed ka tegid. Kirstu ühest nurgast leidsid nad ühed hästi ilusad ja värvilised kindad. Sass otsusas need kaasa võtta. Sigrid ja Sass läksid õue ning panid hernehirmutisele need kätte. Nüüd oli hirmutis täiesti valmis. Lapsed vaatasid hernehirmutist ning leidsid, et see meenutab tänu oma värvilistele riietele väga nende lasteaia söögitädi.

Christopher Eedla
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

teisipäev, 20. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Kui nad maale jõudsid, tegi vanaema parajasti lõunasööki. Sass küsis vanaema käest, kas nad tohivad õue mängima minna ning memm lubas. Nad mängisid palli, kuni söök sai valmis. Peale sööki läks Sigrid magama, aga Sass otustas uusti õue minna. Õues aitas Sass vanaisal puid riita laduda. Kui nad selle tööga valmis said, pakkus vanaisa, et nad võiksid kalale minna. Sass oli kohe nõus. Nad läksid ja võtsid õnged. Seejärel hakkasid nad kalastuskoha poole sammuma.

Kohale jõudes viskas vanaisa õnge vette. Nad ootasid tund aega ning tahtsid juba hakata ära minema, kui korraga näkkas. Vanaisa hakkas õnge veest välja sikutama, aga kala punnis nii kõvast vastu, et Sass pidi taadile appi minema. Kui nad kala lõpuks kätte said, tuli välja, et see oli nii suur, et vanaema saab sellest õhtusöögi teha.

Kui vanaisa ja Sass järgnevatel päevadel kalal käisid, ei saanud nad aga mitte midagi.

Andres Paas
5. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival