teisipäev, 1. november 2022

Sügise algus

Ma astun kastemärjale murule,
 see on veel külm.
Taevas paistab kuu nii eredalt
nagu oleks keegi lambi taevasse löönud.
Ja siis ma tunnen,
kuidas suvi must välja voolab:
rand, meri, soe päike ja kõik see,
mis suvega kokku puutub.
Ja siis langeb esimene vahtraleht
ja ma tean,
et sügis on käes.... 

Anna Baranyai

Hirm

Aga see ei olnud tema.
Paanitsedes, ma jälgin oma ümbrust.
Minu läbipõlenud võrkkestad ei näe enam värve.
Kas siin ruumis on ka teised?
Kas nad räägivad?
Või on nad lihtsalt luuletused paljal paberil?
Ma ei tea, ma üritan välja pääseda, aga ei näe kuhu lähen.
Ruum sulgub sisse, kitsas.
Proovin hingata....aga õhk haitub, enne kui see mu kopsudesse jõuab.
Mu lõõtsad tõmbuvad kokku, lämbun.

Viimse jõuga ma vehin oma pliiatsit...
            .....ja hakkan kirjutama.

Mairo Savioja

esmaspäev, 31. oktoober 2022

Suvi

Päike paistab soojalt.
Laseks silma looja, kuid
Soe tuul mind äratab.
Nagu suisa käratab.

+20 kraadi õues on.
Näe, seal murus hüppab konn!
Pilvita, kuid päikest täis.
Nii see aeg mulle näis.

Linnulaul, nii lummav, kena.
Tahaks öelda veel seda:
Vaatan teeäärt, ja siis näen,
Lilli see on täitsa täis!

Rohelise muru pealt
Puu otsa ronin mina sealt.
Seal otsas naudin päiksetõusu.
Või siis loojangut. Ei nõustu 

Tuppa minna veel.
Suvi on ju!
Võiksin teel veel
Ratta otsas sõita.

Oma sõpru võita
Kasvõi sekundigi võrra!
Joosta kohe vette.
Sest mis muu satub ette suve peale mõteldes.

Varsti meie kiikudel
Kiikuda ma tahan.
Maakoha niitudel
Veel joosta poleks paha.

Ehitada liivast losse,
Enam mitte kanda susse!
Soe, mõnus, lummav. Nii
Kirjeldaks ma sind, suvi!

Kuid möödas oled ammugi.
Enam ei astu sammugi
Ilma jalanõuta.
Olen täitsa nõuta!

Külmad järsku tungisid
Läbi toaseina.
Nemad meid sundisid
Niiviisi haletsema.

Mantel selga, saapad jalga.
Hinges ainult see,
Kuis vaid üks kuu aega tagasi
Näis lühike see tee.

Marta Muradyan

Allikas

Ühest allikast puudust ma tunnen.
Selle veed nii kaunid, kenad.
Selle ääres ma istuks nii vaikselt
Ja kohe soojemaks muutuks kevad.

Maja mul oleks seal ääres.
Seal elu käiks niimoodi,
Nagu elaks ma paradiisimäel.
Nii arvan ma siiani.

Kuid kui ükskord vanemaks muutun
Ja siia tagasi pöördun,
Siis see mul koduks muutub.
Siin ma elan.

Ja see kaardus puu
Mul kiigeks hakkab.
Kuid allikas voolamast ei lakka.
Kui kõik muutub, pöörleb ja keerleb,

Siis allikas ikka edasi veereb.

Marta Muradyan

laupäev, 29. oktoober 2022

Soovill

Älveste ääres lehvib soovill,
mätaste keskel teeb silma soosilm.
Vesi end murrab läbi jääst,
tunnen kuis rahu haarab mu käest.

See mustika rägastik ongi mu pesapaik,
hapuka pohla magusaim maik.
Siin suvel sajab lumi,
hommikust hommikuni.
Sel kodul on tiivad,
mis kaasa mind viivad.

Älveste ääres lehvib soovill,
mätaste keskel teeb silma soosilm.
See õitseb mu põues, mu südame sees,
teda alati kannan oma kaelakees.

Annika Mägimets

***

Taldade all krõbiseb
kodumaa pehme liiv.
Ta terasid varbaga tunnetan,
võiks kesta kauem iga viiv.

Näen kaugel merel
mässavaid, jänestes laineid.
Kirivöö hellitab neid.
Vetikad kaldal visklevad paines,
kas see jõuab meieni.

Kas suruda merekarpi süda, 
tuisata lumena siit?
Või pugeda metsa hoidvasse põue
ja loota, et päikene tormi viib?

Annika Mägimets

ma vihkan.

ma vihkan seda lõputus vaikuses viilimist
seda hiilimist keerdkäikudes
mitte käitudes valesti

vihkan tunnet mu sees 
kardan tuleviku ees
ma vihkan oma hinge
oma mõtteid 
seda pidevat pinget

miks ma üldse mõtlen? 
ma vihkan et mõtlen üle kõike mida ütlen
ma vihkan et ütlen 
liiga vara
valel ajal 
isegi mu kaja suudab paremini öelda
ma vihkan et mis öelda söendan 
põrmuks
puruks 
maatasa trambitakse
sest ma ei mõju targana 
ma ei mõju kui teaksin mis teen 
ja võibolla ma ei teagi
ja mul ei veagi 
aga vedamisest pole lugu 
sest kui olla midagi väärt
ei pea tõstma oma häält 
et kogeda edu

ma võrdlen
seda ei tohi teha 
ma tean 
aga kõik teised on nii andekad 
nii head
nad ei kaota oma pead
nad ei sea endale piire 
ja nad ei pea koguaeg vabandama

aga mina ei mõtlegi muule 
kui kahetsustele lakkamatult voolamas allatuulde
ja tundub et vaid kuulmatud ideed kerkivad mulle suule
ja mu luule on lõppude lõpuks lihtsalt umbluule
ja ma ei ole rahul

aga ma ei peagi olema 
positiivsuse kehastuses meditatsiooni guru 
päikeserattana lõpmatus rõõmus rullimas mööda muru
ma nii ei ihka

kuidas on viha ebanormaalne
see ei tähenda et oleksin totaalne
irratsionaalne
looduskatastroof
ma ei ole

ma olen inimene
ja kui see ongi praegu kõik mida ihkan
siis lase ma vihkan.


Teele Piibemann