kolmapäev, 21. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Tont ja facebook"

... "Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?" mõtles tont solvunult. "On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama." Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 6)

Alumisel korrusel istus naine laua taga. Laua peal oli imelik helendav ekraan. Naine oli väga süvenenud sellese. Tont veerib ekraani vasakult ülevalt nurgast: "F, A, C, E, B, O, O, K Facebook. Mis asi see Facebook küll on?" mõtiskles tont. Korraga hakkas naine naerma. Ekraanile oli tekkinud kass, kes mängis totralt pastapliiatsiga. Ka tont tahtis naerda, aga ta ei teinud seda. Nii suursugustel tontidel pole väärikas suvaliste kasside üle naerda. Pealegi pidi tont olema nähtamatu ju. Ta mõtles: "No mina pean ka sinna Facebook´i saama, kui kõik seal on". Tont hõljus tusaselt majast välja ja läks linna peale uudistama. Õigepea leidis ta helendavate ekraanide poe. Tal tuli mõte oodata, kuni pood kinni pannakse ja, siis hõljuda sisse. Kui pood kinni pandi hakkas tont proovima üht helendavat ekraani tööle saada. Pärast veidike pusimist hakkas ekraan tööle. Ekraani all nurgas oligi kirjutatud "Facebook". Tont klõpsas selle peale ja ekraanile tekkis tekst "Liitu täna või logi sisse". Tont tegi endale kasutaja ja nüüd ta kollitab siiamaani seal, kui ta just magama pole läinud. Võib-olla on ka tont Facebook´is sind kollitanud?

Mari-Johanna Ruut
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Tont ja facebook"

... "Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?" mõtles tont solvunult. "On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama." Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 6)

Alla jõudes vaatas tont, et pere oli Facebookis. Tont ei mõistnud, mis seal nii põnevat on, et terve pere seda vaatab. Ta mõtles ja mõtles ning varsti tuli tal suurepärane idee. Ta plaanis minna diivani taha ja hüpata sealt välja, et kogu pere ehmuks. Tont maskeeris end zombiks, et oleks piisavalt hirmuäratav. Seejärel hiilis ta vaikselt diivani taha. Ta luges mõttes kolmeni ja hüppas välja, tehes seejuures hirmus koledat häält ja pere ehmus väga. Tont oli rõõmus, sest tema soov sai täidetud. Seejärel lubas ta, et lõpetab ehmatamise mõneks ajaks ära. Ta ostis endale telefoni ja hakkas Facebooki kasutama. Tont leidis sealt endale uued sõbrad, kellega nad kohtusid iga päev. Ta ei tundnud enam üksindust ja kuna tema elu oli sõpradega piisavalt põnev ja huvitav, siis loobus ta inimeste ehmatamisest.

Karina Lõhmus
6.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter liikus pildile lähemale ning puudutas oma sõrmega pilti. Tema üllatuseks võttis mees äkitselt tema sõrmest kinni ning tõmbas ta pildi sisse.

Peeter ei saanud algul midagi aru, mis oli juhtunud. Ta avas ettevaatlikult oma silmad, mille ta suurest hirmust oli kinni pannud. Peeter nägi enda ees seismas seda sama meest, kes oli olnud pildil, kuid et veel see oleks olnud kõik, siis ka ümbruskond oli muutunud, ei olnud enam turismitalu ega talli. Nüüd seisis ta hoopis ühe õunapuu all koos sõdurimundris mehega. Peeter hakkas surmahirmus ära jooksma, kuid mees hüüdis talle järele "Oota! Kuhu sa lähed?" Selle peale oleks Peetril süda lausa seisma jäänud, kuid kartuses, et mees võtab püssi välja ja laseb teda, vastas ta aralt: "Turismitalu juurde tagasi." Selle peale ajas mees oma punnis silmad veelgi rohkem punni ning ütles, et siin pole mingisugust turismitalu. "Kuidas ei ole? Ma ju tulin just sealt…. kuidagi," ütles Peeter natuke vihaselt. "Ei, selles võid sa kindel olla, et siin ei ole ühtegi talu, mis oleks turistidele," vastas mees ning jäi endale kindlaks.

Peeter silmitses meest pealaest jalatallani, samal ajal lastes peast läbi miljon mõtet, mida edasi teha. Peale mõnda hetke tuli tal mõte küsida mehelt telefoni: "Vabandage, kas ma saaksin teie mobla kasutada?" Mehe näoilmet vaadates sai Peeter aru, et tüüp ei tea isegi, mis mobla on. See vaatas teda nagu viimast lolli. Peale seda otsustas Peeter rohkem mitte küsimusi küsida. "Mis su nimi on?" küsis mees Peetrilt peale pikka mõttepausi. "Minu nimi on Peeter," vastas ta julgelt. Peale seda sai Peeter teada, et mehe nimi on Eduard. See oli sama mees, kellest neile oli turismitalu juhataja rääkinud, mees, kellele see talu oli kunagi kuulunud. Ainus veider asi selle juures oli see, et juhataja jutu järgi suri see mees juba 1903.aastal. Peeter oli segaduses, kuid ta otsustas seda mitte välja näidata ning vabandas oma veidrat käitumise eest. Peale seda pakkus Eduard, et ta juhatab ta oma tallu, kuna hakkas hämarduma. Peetril ei olnud selle vastu midagi, kuna ta mõtles, et eks huntide poolt söönuks saamine oleks vast õudsam ning nii nad suundusidki Eduardi talu poole.

Kui nad talu juurde jõudsid, siis Peeter märkas, et talu nägi välja päris sarnane turismitalule. Ka seest oli see üpris sarnane. Kui Eduard oli Peetrile peaaegu kõik toad ära näidanud, tänas ta Peetrit, et ta oli olnud nii hea jutukaaslane. Nimelt oli Eduard väga üksik. Kui kord jõudis lõpuks pööningu kätte, siis Peeter lausa suri ärevusest. Ta ronis redelist kähku üles ning avas ukse. Peeter ei suutnud oma silmi uskuda. Seal samas seina peal oli pilt temast endast turismitalu pööningul. Ta jooksis pildi juurde ning midagi mõtlemata puudutas seda. Järgmine hetk seisis ta juba turismitalu pööningul, selle sama pildi ees. Pildil olev mees ehk Eduard ei liigutanud, kuid tema ilme oli muutunud rõõmsamaks.

Kui mitu päeva olid mööda läinud ja pilt püsis samasugune, siis hakkas Peeter kahtlema. Kas kõik juhtunu oli olnud unes või ilmsi? Sellele küsimusele ta kunagi vastust ei saanudki.

Merille Saare
7.c klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter tõmbas udupehme teki üle pea ning üritas magama jääda. See ei õnnestunud, sest silme ees oli ikka see õudne foto. Lõpuks oli väsimus nii suur, et keha ise jäi hirmule vaatamata magama.

Hommikul ärkas Peeter piniseva kärbse peale üles. Ta kõndis rahulikult järsust ning logisevast puittrepist alla. Kõik eelnevast õhtust oli peast pühitud kui sügisel lehed puudelt.

Jõudes kööki, nägi ta ema ja isa, kes valmistasid imeõhukesi pannkooke vanal punasel pannil. Peeter võttis lillelise taldriku, ladus hunniku pannkooke, peale lisas ta vanaema kaasa pakitud porgandi värvi murakamoosi. Vanemad tuletasid poisile meelde, et nad lähevad uhke valge lossi juurde, millest nad mööda sõitsid, tulles turismitallu jaanipäeva tähistama. Peeter mäletas lossi hästi, ta oli kolmandas klassis käinud seal oma väikese klassi ja imetoreda klassijuhatajaga. Loss meeldis poisille nii väga, et ta ei tahtnud mingi hinna eest sinna minemata jätta.

Peetri päev oli täis vahvaid tegevusi, ta käis perega meteoriidikaatris ujumas, sõi suhkruvati roosat maasikatega jäätist ning nõnda ruttu nii see päev õhtusse veereski.

Kuue paiku hakkasid Peeter, ema ja isa riidesse panema. Ema pani selga roosa Minnie Mouse’i pildiga särgi, selle peale halli lukuga pusa ning jalga põlve kohalt lõhkised teksad. Isa seljas olid mustad püksid, särk ja punane sahisev kilejope. Peetri riietus oli isa omaga identne.

Jõudnud lossi juures oleva jaanitule äärde, hakkasid nad sööma sašlõkki, jõid morssi ning laulsid lõbusaid rahvalaule. Isa, kes polnud eriline tantsulõvi, viis ema valssi tantsima. Peale erikülalise esinemist oli Peeter väsinud, ema ja isa otsustasid minna tagasi turismitallu. Hommikul ärgates läks kõik nii nagu eelmisel hommikulgi.

Esimeseks väljasõiduks oli plaanis minna poodi, sest külmkapis toitu nappis. Poodi sisenedes otsustas Peeter, et ootab ikkagi väljas, poe ees oli suur ja uhke oranži karvkattega saksa lambakoer, keda Peeter tahtis silitada. Peeter istus pingil ja silitas hellalt koera. Pingil istudes nägi Peeter hiiglaslikku õunapuud, puu all oli sõjamundris mees õnnetu näoga, täpselt nagu fotol. Peetril meenus, mis tol õhtul juhtunud oli, poiss oli väga hirmunud ja jooksis poodi. Koos ema ja isaga poest lahkudes polnud meest ega koera, keda Peeter oli õrnalt silitanud.

Õhtu saabudes otsustas Peeter, et magab elutoas ema aja isa vahel, pildi peitis ta aga vanasse riidekirstu. Öö möödus rahulikku und magades. Kell kümme hommikul helises uksekell, ukse taga ootas postiljon, kes tõi uudistamiseks vallalehe, mis rääkis jaanipäeva meeleoludest. Lehe lugemist alustas Peeter. Jutt talle meeldis, pildid ka. Viimasele leheküljel ehmus poiss väga, seal oli pilt nii vanast fotost kui ka sellest, mida Peeter poe ees nägi. Poiss kattis pildid pannkoogi taldrikuga kinni ning hakkas lugema. Tekstis räägiti ühest agarast ja tublist sõjamehest, kes turismitalus oli elanud. Peeter kohkus üha enam. Artikli lõpuks tuli Peetril naerunägu ette, sest tegemist polnudki kummitusega, vaid päris inimesega. Poe ees õunapuu all tehtud vana pilt oli võrdluseks tänapäeval samas kohas tehtuga.. Poiss jooksis trepist üles pilti uurima. Tuli välja, et tegemist oli hoopis ise disainitud öökapikellaga. Sõjamundris kõhn mees tõstis märguandeks kätt igal pooltunnil.

Kirke Koolman
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

... "Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Ühel päeval läksid lapsed maasikaid korjama. Vanaema andis neile kaks väikest karpi kaasa. Sigrid leidis väga palju väikseid maasikaid. Sass aga leidis suuremaid.

Koduteel ütles Sass: "Kui prooviks õige ühte maasikat?" Selle peale vastas Sigrid: "Ainult ühte. See ei tee ju paha." Mõlemad sõid oma korvist ühe maasika ära. Sigrid lausus: "See oli nii hea, kui võtaks veel paar tükki." Sass kostis vastu: "Miks mitte."

Kui lapsed lõpuks koju jõudsid, olid mõlemad korvid tühjad. Seepeale ütles vanaema: "Ei ole midagi. Nüüd annan ma teile jäätist, sest nii palav ilm on."

Lapsed rõõmustasid ning asusid jäätist sööma.

Remi Paats
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Lapsed jõudsid vanaema juurde. Nad olid õues ja mõtlesid, mida teha. Sassil tuli mõte ning nad hakkasid hernehirmutist tegema.

Sass ja Sigrid küsisid vanaema käest, et kas tal vanu riideid on. Vanaema vastas: "Jaa, mul on vanu riideid, mida ma enam ei kasuta." Lapsed olid rõõmsad. Nad võtsid riidekirstust riided ja läksid õue tagasi.

Vend ja õde alustasid keha tegemisest. Kui hernehirmutise keha valmis sai, oli neil vaja midagi, millest pea teha. Liivakasti juurest leidsid nad ühe palli, mis sobis väga hästi peaks.

Vahepeal oli vanaemal lõunasöök toas valmis saanud. Memm kutsus lapsed sööma. Lapsed sõid kiiruga kõhud täis ja tahtsid õue tagasi minna, et hernehirmutis valmis teha. Korraga tuli Sassil mõte uurida enne õue minekut veelkord riidekirstu sisu. Seda lapsed ka tegid. Kirstu ühest nurgast leidsid nad ühed hästi ilusad ja värvilised kindad. Sass otsusas need kaasa võtta. Sigrid ja Sass läksid õue ning panid hernehirmutisele need kätte. Nüüd oli hirmutis täiesti valmis. Lapsed vaatasid hernehirmutist ning leidsid, et see meenutab tänu oma värvilistele riietele väga nende lasteaia söögitädi.

Christopher Eedla
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

teisipäev, 20. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Kui nad maale jõudsid, tegi vanaema parajasti lõunasööki. Sass küsis vanaema käest, kas nad tohivad õue mängima minna ning memm lubas. Nad mängisid palli, kuni söök sai valmis. Peale sööki läks Sigrid magama, aga Sass otustas uusti õue minna. Õues aitas Sass vanaisal puid riita laduda. Kui nad selle tööga valmis said, pakkus vanaisa, et nad võiksid kalale minna. Sass oli kohe nõus. Nad läksid ja võtsid õnged. Seejärel hakkasid nad kalastuskoha poole sammuma.

Kohale jõudes viskas vanaisa õnge vette. Nad ootasid tund aega ning tahtsid juba hakata ära minema, kui korraga näkkas. Vanaisa hakkas õnge veest välja sikutama, aga kala punnis nii kõvast vastu, et Sass pidi taadile appi minema. Kui nad kala lõpuks kätte said, tuli välja, et see oli nii suur, et vanaema saab sellest õhtusöögi teha.

Kui vanaisa ja Sass järgnevatel päevadel kalal käisid, ei saanud nad aga mitte midagi.

Andres Paas
5. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kapsaussid välismaal"

..."Need on reisikataloogid. Siit valime välja, kuhu me minna tahame!" (Raamatust "Tont ja facebook", lk 37)

Kapsaussid hakkasid hoogsalt reisikatalooge uurima.

Isa Ahto pakkus välja, et võiks banaani peale reisida. Ema Maimu arvates oli banaan nii kaugel, et sinna minekuks kuluks liiga kaua aega. Pilleriin arvas, et äkki on alumine kataloog kõige ägedam ning ta võttis suure hooga kõige alumise kataloogi. Tüdruk oli nii üllatunud, mida ta nägi. Kataloogi peale oli suurelt kirjutatud "KOOL". Ema Maimu ja isa Ahto arvasid, et päris lahe oleks kooli minna.

Perekond pakkis ruttu asjad kokku ning sõit algaski. Umbes 30 minuti pärast olidki nad kohal. Kool oli suur ja ilus. Kapsaussidel hakkas koolis nii meeldima, et nad otsustasid sinna endale uue maja ehitada.

Praegu elavad ema Maimu, isa Ahto ja Pilleriin ilusti koolis loodusõpetuse klassis lillepoti sees.

Kristella Paulov
4. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Hunt jõudis linna. Ta pani väikese lauakese, mille ta oli seina najalt leidnud, kokku ja paigutas sinililled laua peale.
Susi ootas natuke aega ja kohale ilmus üks noor naine, kes soovis osta ühe kimbu sinililli. Hunt mõtles kähku lillekimbu hinna ja ütles, et üks kimp maksab kaks eurot. Naine maksis raha ära ja sai ühe kimbu sinililli.
Möödus tunde, käes oli õhtu ning hundil hakkasid kimbud vähenema. Varsti läks hunt koju ning otsustas, et järgmisel hommikul korjab ta veel sinililli ning läheb uuesti neid linna müüma. Nii ta ka tegi.
Ta käis nüüd iga päev linnas lilli müümas ning inimesed ei saanudki aru, et tegemist on päris hundiga. Kõik arvasid, et lilli müüb hundikostüümis inimene.

Simoona Korol
6. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Hunt võttis sinililledega korvi hambusse ning hakkas linna poole astuma.
Kui susi linna jõudis, ehmusid inimesed ning tormasid paanikas minema. Mõni nõrganärvilisem lausa minestas. Hunt vaatas ning imestas, miks kõik jooksevad. Ta mõtles: "Ju siis on linnainimestel sellised kombed. Mina iga hullusega kaasa küll ei lähe, las nemad traavivad, kui tahavad."
Vahepeal jõudis üks minestanud mees toibuda ning loomakaitse kutsuda. Loomakaitse jõudis mõne minutiga kohale ning püüdis hundi kinni. Nad panid hallivatimehe autosse ja otustasid ta metsa tagasi viia.
Metsateele jõudes viskasid loomakaitsjad hundi autost välja ja läksid ise ruttu ära. Susi oli inimeste käitumisest nii ehmunud, et ei jaksanud isegi püsti tõusta.
Automüra peale oli vares kohale lennanud. Ta märkas maas lamavat hunti ning küsis: "Kuidas linnas läks?" Hunt võttis ennast kokku ning rääkis kogu loo ära.
Kui susi oma jutu kõik ausalt algusest lõpuni ära rääkis, sai vares naerukrambid.

Keitlin Lammertson
6. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Hunt jõudis linna ja läks leti taha. Keegi ei julgenud talt lilli osta. Lõpuks tuli hundi juurde üks väike poiss, kes tahtis oma vanaemale lilli osta.
Hallivatimees kummardus tema kohale ja küsis jämeda häälega: "Kas sa soovid lilli osta?" Selle peale jooksis väike poiss karjudes minema.
Kui poiss minema oli läinud, märkas hunt midagi läikivat maas. See oli raha. Susi võttis mündi ülesse ja imetles seda. Seepeale tormas hunt metsa tagasi.
Ta näitas leitud raha varesele, mille peale lind ütles: "Näed, mu õpetus töötas."
Selle, kuidas hunt raha oli saanud, jättis kriimsilm enda teada.

Kristjan Keps
6. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Poolel teel linna kaotas hunt mõned lilled. Kui ta kohale jõudis, oli lilledest alles pooled.
Ta otsis koha, kuhu sinililled panna ning neid müüma hakata. Õige pea oli linn inimtühi. Hunt hakkas hõikuma: "Ostke sinililli. Müün enda korjatud sinililli. Lilled hea hinnaga." Kuid keegi ei tulnud kodudest välja, sest kartsid metslooma.
Hunt muutus kurvaks: "Ma tahtsin ju ainult raha näha." Korraga muutus kriimsilma kurbus vihaks ning ta tormas metsa varese juurde. Ta leidis linnu ning pistis tolle nahka. Kohe peale seda hundi tuju paranes.

Karolin Piiber
6.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kuplas pruut"

... Sääsk pinises vastikult ja liigutas nokka. Pöial-Liisi oli teadvust kaotamas. (Raamatust "Lood", lk 151)

Pöial-Liisi sosistas viimast jõudu kokku võttes "Mul on väga kahju selle pärast, mis sinuga juhtus, ja ma tahan seda heastada... ." Endine pruut seisatas ja nähvas "Kuidas saad sina mulle seda heastada?" Pöial-Liisi järjest rohkem hääbudes "Prints ei käitunud sinuga õiglaselt ja me peaksime teda karistama." See mõte meeldis koledale pruudile. Prints vangistati apelsini sisse ning talt eemaldati hambad, et ta ei saaks põgeneda. Tõelise sõpruse jõul muutus kole pruut kauniks tagasi ja nad asusid Pöial-Liisiga lillekuningriiki valitsema.

Eliisa-Marii Voot, Robin Pärn, Lisette Teder ja Karl-Erik Krillo
9. klass, Tartu Variku Kool
Juhendaja õpetaja Moonika Pärn

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kuplas pruut"

...”Kuninganna!” karjatas samal momendil kammerneitsi. „Pikali!” (Raamatust "Lood", lk 151) 

Pöial-Liisi viskas pikali ja nägi, kuidas suur sääsk üle ta pea lendas. Kammerneitsi tõmbas ruttu sääse enda poole ja hakkas temaga võitlema. Sääsk aga kahjuks sai temast jagu ning muutis kammerneitsi kringliks. Siis hakkas printsi vana pruut kuninganna poole kõndima, kuid prints jõudis Pöial-Liisit mõõgaga kaitsda. Vana pruut naeris ja võttis samuti oma mõõga välja. Algas võitlus. Kole mutt tükeldas printsi ning tegi temast šašlõki. Järgmisena võttis sääsk ette Pöial-Liisi. Ta imes kuningannast vere välja, et hiljem sellest morssi teha. Kui töö tehtud, võtsid mutt ja sääsk kammerneitsist muundunud kringli, printsist tükeldatud šašlõki ja Pöial-Liisist välja imetud vere ning läksid koju õhtusööki valmistama. Hiljem põletasid nad jälgede kustutamiseks kogu kuningriigi maha, nii et kuni tänase päevani on tunda kibedat kõrbelõhna.

Kätlin Eddar, Helen Essa, Kelli Karolin Konts, Liis Heinoja
9. klass, Tartu Variku kooli
Juhendaja õpetaja Moonika Pärn

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius. "See on vannipart."
Terve klass hakkas nii kõvasti naerma, et oli isegi alla korrusele kuulda.
Õpetaja küsis: "Kas sa teed nalja, Julius?"
Julius vastas: "See pole nali! Vannipart on väga hea loom. Ta ei vaja kunagi süüa ega õueskäiku, on vaikne, teda saab igale poole kaasa võtta, ta ei upu merre või basseini ära, teda saab reisile kaasa võtta, ta ei võta palju ruumi ega tee haiget."
Õpetaja lausus: "Aga meil on ikkagi päris lemmikloomade näitus."
Julius vastas: "Aga mul pole kodus nii palju ruumi, nagu on Kirkel ja mulle väga meeldivad vannipardid."
Õpetaja ütles Juuliusele, et ta tutvustaks siis oma vanniparti.
Juuius teatas: "Tema nimi on Mr Grite, ta on 5-aastane, hästi rahulik, ei nõua palju tähelepanu." Siis õpetaja ütles: "Sul on väga äge loom."

Alex Hainla
6.d klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius.
Julius näitas oma ämbrit klassile ning seal sees oli hiigelsuur nälkjas. Paljud tüdrukud ehmusid ja poisid õnnitlesid Juliust oma vägeva lemmiklooma üle. Julius ütles, et nälkjas on väga hea koduloom: ta paljuneb kiiresti ja kui sul on kodus aed, on tal toitu küll.
Õpetaja püüdis Juliust veenda, et nälkjad rikuvad aeda ja ei ole mingid koduloomad, kuid Julius ajas oma jada üteldes: "Ei-ei meil on neid kodus veel ja nad on sõbralikud ega riku üldse aeda, just vastupidi, nad närivad kõik mittevajalikud taimed ära nad on meil täiesti vabalt ja ei tee midagi halba, ema arvab ka nii. Selle peale ei osanud õpetaja midagi kosta.
Kui koolipäev läbi sai ja kõik koju läksid, avastas Julius kodus, et on ämbri ühes nälkjaga kooli jätnud. Kui õpetaja järgmisel päeval klassi astus, ehmus ta nii ära, et koguni minestas: klass oli täis kümneid nälkjaid.
Julius vabandas segaduse pärast ja korjas nälkjad oma ämbrisse ning päeva lõpus viis ta ämbri koos nälkjatega koju. Pärast seda ei teinud õpetaja enam mitte ühtegi lemmikloomapäeva.

Martin Mode
6.d klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suur kole plekk"

... "Ei aita," ohkas Madis kurvalt. "See on väga paha plekk. Meie temast jagu ei saa."
Sel hetkel... (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 70)

... nägi Madis kuidas värvitakse üht maja.
"Kristi, vaata!" hüüdis Madis õnnelikult. "See maja on kollane!"
Madis võttis Kristilt käest kinni ja nad hakkasid maja poole jooksma. Kristi ei saanud millestki aru.
Madis kõndis maja värvijate juurde, ning küsis. "Kas me tohiksime natuke kollast värvi laenata?". Maja värvijad olid segaduses.
"Madis! Mida sa teed?" sosistas Kristi. Enne kui Madis jõudis Kristile seletada andsid maja värvijad värvi ja pintsli.
"Värvime pleki kollase värviga üle!" Madis hakkas pintslit värvi sisse pistma kui Kristi ütles "Kas sa oled kindel, et see on hea mõte? Äkki plekile see ei meeldi...". Madis oli üllatunud näoga.
Kristi sõnadest hoolimata hakkas Madis värvima. Värv libises kohe maha. "See ei tööta kohe üldse mitte." ütles Madis kurvalt. Kuid siis tekkis Kristile mõte. "Ostame banaanijäätise ja kukutame selle ka sinna peale. Ma olen kindel, et šokolaadijäätis on üksikuks jäänud." Madis oli koheselt nõus.
Mõnda aega läks mööda ja Kristil oli taas kollane jope seljas.

Susanna Tamm
5.b klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius.
"Siin on minu ämblik. Ta elab meil vanas akvaariumis. Ma ei saanud seda kahjuks siia tuua, mis tähendab, et ma pidin oma ämbliku ämbriga siia tooma."
"Mis ta nimi on?" küsis Felix. "Tema nimi on Robert." vastas Julius.
"Kas ta on mürgine" küsis Kirke. "Ei, tema mürgine ei ole," vastas jällegi Julius.
"Miks ta nii suur on?" küsis Kristen. "Sest ta on maailma suurim ämblik," vastas Julius.
Samal hetkel ronis ämblik ämbrist välja ning kukkus põrandale. Kõik ehmatasid ja Julius üritas ämblikku ämbriga kinni püüda. See ei õnnestunud ning ämblik sibas laua alla. Kõik jooksid klassist välja ning õpetaja helistas loomapüüdjatele. Kui nad kohale jõudsid, siis nad läksid klassi ja otsisid ämblikku. Kui nad lõpuks ämbliku kinni püüdsid, siis küsisid nad, kuidas see juhtus. Õpetaja seletas, et neil oli loomade päev ja ühel hetkel pääses ämblik lahti.
Järsku tulid Kristenile meelde teised lemmikloomad ja kõik läksid klassi tagasi. Kass oli ikka veel kapi otsas, kilpkonn endiselt oma kilbi sees ning koer ukse juures. Ühel hetkel tuli Siimule meelde, et ta oli üldse unustanud oma lemmiklooma näidata. See oli hiigelsuur madu. Õnneks ei olnud see oma puurist välja saanud. Kui ta seda lõpuks näitas, siis said kõik aru, et nende klassil on väga lahedad lemmikloomad.

Markus Vurm
5.b klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius. "See on jahu lehma meelitamiseks. Kui vanaemal ei taha lehm õhtul lauta minna, siis ta meelitab teda jahuga."
"Mida, mida?", hüüatas õpetaja. "Ega sa ometi lehma kooli ei toonud? Oli ju jutt, et toote kaasa väiksed loomad."
"Tõin küll, aga ta ei tulnud jahuga meelitamise peale ka kooli uksest sisse."
"Õnneks! Kuhu sa lehma panid?", küsis õpetaja murelikult.
"Sidusin ta kooli ukse külge kinni", vastas Julius.
Samal ajal tormas uksest sisse vihane direktor.
"Kes lehma kooli tõi?" käratas direktor vihaselt.
"Mina tõin.", piiksus Julius vaikelt. "Meil on lemmikloomapäev."
"Otsekohe olgu lehm kooli territooriumilt kadunud ja need vedelad hunnikud ukse eest olgu ka kohe koristatud!" käratas direktor.
Nii lühikeseks siis jäigi Juliuse lemmikloomapäev.

Markus Metsoja
5.b klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Kui vanaema Vana Toomase ninale lendas, siis lõppes tal võlujõud ära ja oli seal kinni. Vanaemal tuli siis meelde, et tal on veel üks pirukas taskus ja sõi selle ära. Aga ta ei muutunudki kärbseks, sest pirukas oli halvaks läinud.
Vanaema hakkas kartma, helistas lapselapsele ning ütles talle, et tal sai võlujõud otsa. Albert helistas tuletõrjesse ja ütles, et ta vanaema on Vana Toomase otsas kinni.
Varsti tuligi tuletõrjuja ja tõi vanaema kohe alla.

Romet Irs
5.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Siis tuli üks kohalik kärbes ja ütles: "Mine mu kodust ära, sa vana paks kärbes!" Vanaema solvus ja ütles: "Mina pole vana paks kärbes. Mina olen noor, peenike inimene."
Kärbes pani omale prillid ette ja ütles: "Kui mu prillid ei valeta, siis näen, et oled kärbes." Vanaema ütles: "Ma olen inim..." ja muutus inimeseks. Ta vaatas maha ja karjus "APPI!" Keegi nägi teda ja helistas üks-üks-kahte.
Kui tuletõrje kohale jõudis, oli vanaema uue kärbsepiruka ära söönud. See naine sai pahandada, sest ta raiskas nende aega. Kui vanaema koju jõudis, rääkis ta, mis juhtus.

Helene Pihlap
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Vanaemale meeldis Vana Toomas väga.
Ühel päeval lendas vanaema Vana Toomase juurde ja kutsus kohale ka terve parve kärbseid. Nad hakkasid Toomast torni otsast alla tooma ja viisid lennukisse, mis viis Pariisi. Nad sõitsid koos vanaemaga lennuki esimeses klassis. Vanaemal oli olnud ammu, juba kärbseks muutumisest alates, suur soov minna Pariisi Vana Toomasega kohtama. Seega oli ta otsinud putukaparve, kes talle alluks.
Kui nad ükskord Pariisi jõudsid, tirisid kärbsed Vana Toomase Eiffeli torni tippu. Siis hakkas neil kohting. Vanaemal oli kärbsetelefon kaasas ja ta helistas: "Tere Albert! Ma tulen täna hiljem koju, olen Vana Toomasega kohtamas. Pariisis. Pakkisin umbes kilo neid pirukaid kaasa!"
Kui Albert sellest teada sai, helistas ta raekotta ja sealt öeldi, et kõik saab korda. Õhtuks oli vanaema igatahes tagasi ja rääkis oma seiklustest teistelegi.

Mai Mirtel Umblia
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Vanaema muudkui lendas ning sõi ja siis jälle sõi ja lendas. Ühel päeval aga läks Albert hädaldades kooli ja rääkis Henrile, et vanaema hakkab päriselt kärbseks muutuma. Albert siis mõtles, et täna ta pirukat ei vii. Mõeldud-tehtud!
Kui Albert koju läks, siis seisis vanaema ukse ees ja päris kohe: "Noh, poiss, lao pirukad lauale!" Albert aga vastas, et ta täna pirukaid ei toonud. Vanaema vihastas ja hakkas sumisema. Kuna Albert polnud vanaemale öelnud, kus pirukapood asub, ei saanud vanaema sinna minna. Vanaema muudkui urises ja sumises, kuni Albertil sai villand. Ta haaras kärbsepiitsa ja virutas elusale vanaema-kärbsele vastu pead. Vanaema karjus "Ai-ai-oi-oi-oh-oh!" ja lõpuks:
"A L B E R T!"
Selle aja peale olid koju jõudnud ema ja isa. Nad võtsid kätte kärbsemürgi ja lasid seda vanaemale peale. Vanaema muutus endiseks ja ütles: "Ma ei taha mingi kärbes olla!"

Mirtel Sikk
5.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Istus siis vanaema seal Vana Tooma nina peal. Varsti hakkas tal igav ja ta otsustas koju tagasi lennata.
Koju jõudes istus ta kummutile ning jäi ootama, millal ta inimeseks tagasi muutub. Ei läinudki kaua, kui vanaema põrandale potsatas.
Järgmisel päeval sõi vanaema tavalisest rohkem pirukaid. Lendas ringi ja tegi linna peal tiiru. Koju jõudes istus jälle kummutile ja jäi ootama, millal jälle inimeseks muutub. Istus siis seal tunde ja päevi, isegi kuid ja aastaid. Ikka seal kummuti peal ootamas, millal ta jälle inimeseks muutub, aga seda ei juhtunudki.
Kes teab, kas vanaema istub seal siiani kärbsena ja ootab, millal ta jälle inimeseks saab.

Erika Hiiemäe
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Ta tiirutas terve Tallinna läbi ja ostis jälle kärbsepirukat. Siis ta vaatas alla ja nägi seal omavanust vanameest. Ta silmad hakasid särama. Tal vedas, et vanaema muutus inimeseks tagasi ja ruttas talle järele. Vanamees nägi teda ja ta ütles talle: "Tere, te olete väga ilus! Hakkasite mulle väga meeldima! " Vanamees vastas: "Ahsoo! Mina või?" Vanamees vastas: "Jah, väga!"
Siis nad jalutasid ringi ja vanamees saatis ta koju. Vanaema mõtles: ta on ikka nii ilus mees! Järgmisel päeval kutsus vanamees teda sööma. Ta läkski. Siis nad tulid sealt ja armusidki, ühel päeval nad koguni abiellusid.
Kogu pere oli rõõmus. Isegi vanaema lahutatud eelmine mees.

Maria Hiielo
5.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Vanaema mõtles igal õhtul, mis võiks olla selle piruka retsept. See pirukas oli perele väga kasulik: isa lendas tööle, ema koristas kõik tolmu ära, vanaema lendas raekoja platsil ja Albert lendas kooli.
Ühel päeval läks Albert pärast kooli ostma kärbsepirukaid. Kohe, kui ta uksest sisse astus, ütles ta: "Palun kakskümmend kärbsepirukat!" Müüja vastas: "Vabandust, aga meil on need tänaseks otsas. Neid on hakatud rohkem ostma." Albert hakkas kurvalt koju kõndima, sest lennata ta ei saanud. Vanaema küsis: "Miks sa nii kurb oled, kas koolis läks halvasti?"
"Ei, pirukad olid otsas. Me ei saagi enam kärbsed olla."
Vanaema ütles: "Ära ole kurb. Küll ma midagi välja mõtlen!"
Saabus järgmine päev. Vanaema askeldas koos emaga kodus. Albert oli siiani kurb. Öösel muukis Albert koos oma sõbraga kohvikusse sisse. Ta otsis salajast retsepti. Ta teadis, et nii ei tohi. See polnud üldse kerge. Ta polnud enam kurb, sest otsida oli põnev. Nad otsisid läbi kõik kapid, riiulid ja ülemise korruse, aga retsepti ei leidnud. Albert astus kogemata ühe läbipaistva nööri peale ja kõik hakkas piiksuma. See oli häire. Politsei tuli ka kohale. Poisid tegid näo, et nad on töötajad ja kook läks kõrbema.
Kui Albert väsinult koju jõudis, oli vanaema küpsetanud kolmkümmend kärbsepirukat.

Hella-Maria Tiidor
5.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Ta käis Rocca Al Mares ja isegi loomaaias. Ta läks ilma piletita teletorni ja isegi sõitis bussiga jänest. Ta läks Lätti, Saksamaale, ka Aafrikasse ning Indiasse. Muidugi ka Hiinasse, ruttu Austraaliasse, ikka Jaapanisse ka, üle ookeani Ameerikasse ja veel Suurbritanniasse ning alles siis koju tagasi.
Koju jõudes küsisid lapsed: "Kus sa olid nii kaua?'' Vanaema vastas "Ma käisin Lätis, Saksamaal, Aafrikas, Indias, Hiinas, Austraalias, Jaapanis, Ameerikas ja Suurbritannias.''
Henril ja Albertil olid suud ammuli. Nad küsisid: "Kas sa valetad?''. Vanaema vastas naerdes: "Muidugi mitte.'' Lapsed hakkasid noomima: "Nii! Sa ei tohi enam seda kärbsepirukat võtta!'' Hiljem märkasid lapsed teda ikkagi lendamas.

Kert Karjus
5.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Ta istus ja mõtles: "Küll on alles pirukad! Muudavad kärbseks ja puha. Ei tea, kes on nende pirukate leiutajad?"
Vanaema lendas veel ringi, kuni muutus jälle inimeseks. Ta tahtis niiväga veel edasi lennata, aga teadis, et ei saa. Niisiis ta mõtles, kuidas uuesti kärbseks muutuda. Korraga meenus talle, et ta saab ju pirukat ostma minna.
Kohale jõudes hakkas ta iseenesest kärbseks muutuma. Vanaemal hakkas hirm ja ei osanud midagi teha. Ta lendas koju. Seal ootasid teda ema, isa, Albert ja Henri.
Vanaema rääkis, mis temaga juhtus ja tuli välja, et nüüd on neil kärbsest vanaema.

Gerlin Kiisk
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Vana Toomas aevastas. Tal oli juhtumisi kärbseallergia. Vanaema ehmus ja lendas taamal asuva "pähkliputka" juurde. See oli koht, kus müüdi selliseid pähkleid, mis muudavad sööja enda ka pähkliks.
Vanaema ootas, kuni ta jälle inimeseks muutus. Ta ostis mõned pähklid, toppis need taskust leitud kärbsepiruka sisse ja sõi ära.
Vanaema muutus pähklikärbseks. Nüüd nägi ta välja nagu lendav pähkel.
Ta lendas koju ja rääkis teistele oma sisukast päevast.

Merilin Sarapuu
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Vana Toomas punastas, kuid vanaema ei pannud seda tähele. Vanaema tundis, et ta kärbsevõime hakkab ära kaduma, kuid koju ta uue piruka järgi lennata ka ei viitsinud. Ta vaatas igale poole, kas ehk kusagil päästvat kärbsepirukat müüakse.
Lõpuks leidis ta ühe poe, kus müüdigi kärbsepirukat. Vanaema lendas piruka peale ning hakkas seda mugima. Müüja hakkas kätega vehkima, sest kellelegi ju ei meeldi, kui mingi kärbes pirukat sööb.
Äkitselt muutus vanaema tagasi endiseks ja litsus piruka kogemata katki. Müüja ehmus ning uuris vanaemalt, kas ta ehk näeb und. Vanaema ei vastanud. Memm kiirustades õgis pirukat edasi, sest tal oli nii piinlik.
Korraga muutus vanaema tagasi kärbseks ning lendas nii kiiresti koju tagasi kui sai. Edaspidi läks vanaema välja ainult, siis kui tal oli oma kärbsepirukas kaasas.

Gerda Joanna Nurmoja
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

neljapäev, 15. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Kuid järsku muutus ta tagasi vanaemaks. Ta jäi mõtlema: "Mida ma siin Vana Toomase nina peal tegema hakkan? Kuidas ma siit alla saan? Mul on ju kõik pirukad otsas!"
Ta üritas kuidagi abi kutsuda, kuid keegi ei kuulnud teda. Ta üritas püsti tulla, et keegi teda ometigi märkaks. Äkki tuli tal mõte: "Ma võtan soki jalast ära ja lehvitan sellega."
Vanaema hakkas sokki jalast ära võtma ja siis ilmnes, et ta soki sees oli samuti üks pirukatükk. Ta ütles: "See on küll minu soki seest pärit, aga alla peab ikkagi kuidagi saama" Ta võttis piruka ja pistis suhu.
Natukese aja pärast muutus ta uuesti kärbseks. Vanaema hakkas koheselt kodu poole lendama. Lõpuks jõudis ta koju ja ütles kõigile: "Mina neid kärbsepirukaid enam kunagi ei söö!"

Marta Mia Mändma
5.a klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Kui kuut valmis sai, pragas arvuti: "Seal sees ei ole elektrit! Pange kuuti elekter!" Seepeale sai pererahvas vihaseks: "Nüüd aitab! Tuled tagasi tuppa ja ei mingit vastu vaidlemist!" Sellepeale jooksis arvuti tuppa nagu oleks tema poole tornaado tulemas. Kui ta oli mõnda aega toas olnud, läks sülearvuti tuju pahuraks. Ta ei olnud enam nõus näitama filme ega laskma muusikat. Ka pere sai selle peale pahaseks ja ütles: "Kui sa ei hakka korralikult tööle, siis me viime su tagasi metsa!" Sellega oli arvuti nõus. Perel sai arvutist villand ja viisidki arvuti metsa. 

Kui sülearvutil veel voolu on, elab ta ikka kassiga metsas.

Laura Aigro
6.b klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Niisiis elu läks edasi. Sülearvuti magas öösiti kuudis. Päeval aga hulkus ta ringi maja lähedal metsas.
Õhtul, kui pererahvas koju jõudis, tahtsid kõik hirmsasti filmi vaadata. Aga seekord tavalist filmi, mitte õudusfilmi. Seepeale vastas sülearvuti: "Me vaatame õudusfilmi, mitte mingit nõmedat filmi." Pererahvas aga jäi seepeale mõtlema, et vana sülearvuti võiks uue vastu välja vahetada. Pererahvale ei meeldinud see, et sülearvuti teeb seda, mida ise tahab.
Lapsed ütlesid: "Äkki me ei peaks seda otsust veel nii vara langetama. Üritame teda veenda, et ka meie saaksime midagi sobilikku vaadata." Täiskasvanud olid sellega vägagi nõus. Pererahvas rääkis sülearvutiga. See oli algul pahane, kuid siis tuli tal väärt mõte. Ta leppis pererahvaga kokku, et praegune on viimane nädal, kus vaatame õudusfilmi. Kõik olid nõus.
Kui nädal möödus, oli pererahvas väga õnnelik, et nüüd saab jälle tavalisi filme vaadata. Õhtul pani sülearvuti tavalise filmi asemel õudusfilmi.
Pererahvas sai pahaseks ja nad uurisid: "Sülearvuti, miks sa õudusfilmi panid, sa ju lubasid, et tänasest on tavalised filmid?".
"No lubasin jah!" Pererahvas ja sülearvuti vaidlesid pikalt. Pererahvas otsustas, et nad vahetavad sülearvuti välja. Järgmisel päeval see juhtuski ja sülearvuti läks tagasi metsa elama.
Õhtul, kui oli jälle aeg filmi vaadata, oli majas hoopis palju hullem sülearvuti kui varem. See sülearvuti tahtis vaadata ainult titekaid filme ja ei tahtnud üldse süles olla. Pererahvas talus seda nädal aega. Nad ei jaksanud seda kaua välja kannatada, kuna uue sülearvutiga ei saanud ka sellest rääkida.
Järgmisel päeval viis pererahvas uue sülearvuti poodi tagasi ning täiskasvanud läksid vana sülearvutit metsa otsima. Lapsed jäid koju ootama. Õhtul tulid vanemad koju tühjade kätega. Lapsed olid kurvad, kuna nad olid hakanud vana sülearvutit igatsema. Varsti kuulsid lapsed akna juures kraapimist. Nad tegid akna lahti ja tuppa hüppas vana sülearvuti. Kõik olid väga rõõmsad. Seekord lubas sülearvuti, et lubab näidata ainult sobilikke filme ja ta ei tahtnud enam kuudis magada.

Kerili Uin
6.b klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Kui kuut valmis, siis vaatas sülearvuti selle üle. Ta ronis kuuti, uuris ringi ja lausus: "Mis asi see on? See on ju korralik maja. Ma palusin ju kuuti, mitte lossi!" Pererahvas vaatas sülearvutit. Sülearvuti võttis suuremat sorti oksa ning ajas kuudile ümber. Ta ronis risude alla ja sulges end sinna.
Hommikul kui päike tõusis, kuulis ta mingit häält. Ta ronis risude alt välja ja nägi kummalist onu. See oli arvutikiirabitöötaja. Ta jooksis onu poole ja hammustas teda. Onu võttis sülearvuti sülle ja tegi talle pai. Arvuti lõi seepeale nurru. Onu koputas uksele ja kui uks lahti tehti, küsis ta: "Kas see ongi tema?" Pere vastas: "Jah see ongi meie metsapoole arvuti". Onu astus majja sisse ning pani sülearvuti laua peale ning hakkas seda pügama. Kui arvuti oli pügatud, võttis ta sülearvuti aku välja ning pani uue. Kui ta arvuti jälle sisse lülitas, oli see nagu uus. Sülearvuti ei saanud päris täpselt aru, mis juhtunud oli.
Nädala pärast näitas arvuti jälle ilusaid filme ja mängis mahedat muusikat. Sülearvuti oli jälle endine!
Kui ta metsa tagasi läinud pole, siis mängib ta ikka sama muhedat muusikat.

Hanna Marii Taul
6.b klass Elva Gümnaasium 

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Tema kuut oli suur ja võimas. See oli valget värvi. Arvutile meeldis kuut väga. Tänu paksule karvale oli see talle täpselt paras. Kuut pakkus isegi filmiriiulit, süüa, juua, võimsat vaadet linnale ja maailma pehmeimat voodit.
Telekat vaadates mõtles arvuti: "Mis mu nimi võiks olla? Kuidas pererahvas mind kutsuma hakkab?" Kui arvuti oli pool tundi mõelnud, oli talle nimi selge. Arvuti hõikas perele: "Tulge palun kohe siia!" Pere uuris: "Mis on, arvuti?" Arvuti vastas: "Te võite mind nüüd Ronaldiks kutsuda." Pere vastas: "Oi, kui tore, et sa endale nime mõtlesid, aga nüüd lähme kõik magama!" Arvuti mainis siis koheselt: "Olgu!"
Järgmine päev oli rahulikult alanud kuni ärkas üles Ronald. Ta oli väga näljane. Ronald läks külmkapi juurde ja sõi selle täiesti tühjaks. Külmkapp oli õnnetu, kuna tal polnud enam midagi maitsvat pakkuda. Alles oli jäänud vaid paar purki halvaks läinud majoneesi ja sügavkülmas oli ka üks kukeseentega karp.
Ja nii möödusid peaaegu kõik päevad.

Ranel Jõks
6.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Sülearvuti oli väga valiv. Ta soovis punase katuse ja roheliste seintega kuuti. Selle ta ka sai.
Õhtul tahtsid omanikud vaadata filmi, kuid nad teadsid, et mitte midagi muud peale kõva muusika ja õudusfilmide sealt ei tule. Nad olid liiga kõvasti rääkinud ja sülearvuti oli seda kuulnud. Kohe peale viimast sõna muutus ta kurvaks. Ta mõtles pikalt selle üle, et võiks minna uuesti metsa.
Hommikul oli sülearvuti väljas ja nukrutses omaette. Korraga nägi ta kassi. Ta ütles kiiresti kassile: "Oota, enne kui lähed!" Selle peale uuris kass: "Kas sa tahaksid täna jälle metsa tulla?'' Sülearvuti vastas: ''Jah, ma soovin väga!''
Õhtuks oli sülearvuti läinud ja enam temast ei kuuldud enam midagi.
Kuu aja pärast oli omanikel uus arvuti.

Kerttu Mirjam Saarepuu
6.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Isa sai mõne päeva pärast kuudi valmis. Metsik sülearvuti kolis sisse. Kuudis oli madrats ja veekauss. Sülearvutile see sobis, aga ta ei saanud aru, milleks on vajalik veekauss.
Varsti ilmus kohale kass. Ta muigas: "Sind peetakse vist koeraks." Sülearevuti ei saanud aru, kellest käib jutt ja uuris: "Kes see koer veel on?" "Ta on nagu hunt," ütles kass. Sülearvuti oli metsas hunti näinud ja teadis, et see on ohtlik loom. "Kas ta on täpselt samasugune nagu hunt?" küsis sülearvuti. "Ei ole, aga ma võin ühe koera sulle külla näidiseks tuua," vastas kass ja lahkus.
Järgmisel päeval tuli kass koos koeraga. Arvuti ehmus ja hakkas kartma, sest koer tegi hirmsaid hääli. Ta kartis nii väga, et muutus tagasi väikeseks valgeks sülearvutiks. 

Erik Talts
6.d klass,  Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Sülearvuti läks metsa"

 ... "Mul on toas palav," ütles ta. "Ehitage mulle õue kuut, ma magan seal."
Ja nii tehtigi.
(Raamatust "Tont ja facebook", lk 61)

Sülearvutile ehitati õue kuut, kuid talle ei meeldinud see üldse, kuna see oli liiga värviline. Ta soovis uut kuuti, aga seda inimesed talle ei ehitanud.
Sülearvuti otsustas minna tagasi metsa. Kui ta oli mõnda aega seal olnud, kohtas ta metssiga. Too pidas teda ilmselt oma pojaks ja võttis ta oma hoole alla. Sülearvutile see ei meeldinud ning ta otsustas põgeneda. Metssiga ei lasknud tal seda teha. Sülearvuti ei andnud alla ja proovis uuesti. Lõpuks see tal õnnestus.
Ta elas ühe jõe ääres, kus oli üks suur kivi. Talle meeldis see koht väga. Ta jäi sinna elama. Elu metsas oli raske, aga ta oli tugev ja sai hakkama. Ta sai omale palju sõpru. Näiteks olid tal sõpradeks hunt, hirv, põder ja paar jänest. Tal oli väga tore elu, kuid vahel igatses ta siiski süles olemist. Seda aitas tal leevendada hunt. Nii ta elaski kogu oma ülejäänud elu.

Maarja Liivat
6.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole “Hirmus lugu tädi Mallest”

... Nii et see õudne lugu lõppes siiski õnnelikult. (Raamatust "Karneval ja kartulisalat", lk 57)

Kuid hetk enne seda kuulsid lapsed mingisugust imelikku lapse nuttu. Sellepeale ärkasid kõik lapsed üles ning läksid vaatama, kust see tuleb. Nüüd nägid nad, et tädi Mallel oli käes imelik tulnukabeebi ning nii tädi Malle kui ka beebi silmad helendasid. Järsku hakkasid kõik lapsed karjuma ja ringi jooksma. Malle läks närvi ning tõstis nad oma võlujõuga toolidele istuma. Siis sai Malle aru, et nüüd on kõik, enam seda olukorda ei seleta, peab kõik ausalt ära rääkima ja lootma, et lapsi saab usaldada. Malle nägi et lapsed olid väga närvilised, ta jõi klaasi vett, hingas sügavalt sisse ja hakkas rääkima:
”Rahunege maha, ma selgitan. Ohh jah, ma olen tulnukas, ma sündisin tulnukaplaneedil, aga mulle ei meeldinud seal. Ma käisin erinevatel planeetidel, kuni leidsin teie oma. Mulle hakkas siin meeldima ja jäingi siia. Kahjuks pole mul haridust, nii et pidin palju vaeva nägema, et siia tööle saada.”
”Aga me nägime, kuidas su kõht helendas. Mis see oli?” küsis Artur.
”Ma sünnitasin siis, sellepärast on mul ka see imelik beebi,” ütles Malle.
”Vauu, meie kasvataja on tulnukas nagu mingis muinasjutus!” ütles Oliver.
Selle peale Malle naeratas ja ütles: ”Aga palun lubage, et te sellest kellelegi ei räägi. See oli ainus töökoht, kuhu mind võeti ja kui ma selle kaotaks, peaks ma tagasi tulnukaplaneedile minema,” rääkis Malle.
”Me lubame, aga ainult siis, kui sa meile lahedaid trikke näitad.”
”Ikka,” vastas Malle.
Nii see läkski. Lapsed pidasid oma sõna ja Malle saladus jäi igaveseks saladuseks. Muidugi said ka lapsed näha igasuguseid lahedaid trikke, mis kindlasti oli ka paljude laste unistus. 

Õie-Elin Paimets
5.d klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival