Üks pisar ...

Üksik pisar langeb aeglaselt mööda põske.
Seal pole grammigi kurbust,
mitte ainsamatki kurbusenooti...
On vaid valu ja piin,
kuna SINA ei viibi siin.
See närib mu hinge ja südant.
Peaksin olema tervik - tugev ja iseseisev,
aga ma ei suuda.
Olen liiga sees, liiga sinu lummuses,
pimestatud tunnetest, mis lõõmavad mu sees.
Ma tahan karjuda, kuid mul puudub hääl.
Ma tahan emmata, kuid mul puudub jõud.
Ma tahan sind siia.
Siia, kus on su õige koht - Minu kõrval, minu juures.
Ma tean, et kõlan egoistina, kuid mis teha.
Ma olen narkomaan ja mu ainus narkootikum oled sina.
Ikka ja jälle mõtlen vaid sulle...
Kuid ei, pean olema tugev, et suudaksin sind näha.
Veel viimast korda, enne kui lähen... jäädavalt...
Pisar mu põsel on kuivanud.
Valu on väljakannatamatu, kuid ma ei hooli.
Hoolin vaid sinust ja sellest,
et näha sind viimast korda.
Homme mind ei ole, ma tean seda.
See ongi kõik, see ongi lõpp...

B., 18-aastane