Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Tont ja facebook"

... "Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?" mõtles tont solvunult. "On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama." Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 6)

Alumisel korrusel istus naine laua taga. Laua peal oli imelik helendav ekraan. Naine oli väga süvenenud sellese. Tont veerib ekraani vasakult ülevalt nurgast: "F, A, C, E, B, O, O, K Facebook. Mis asi see Facebook küll on?" mõtiskles tont. Korraga hakkas naine naerma. Ekraanile oli tekkinud kass, kes mängis totralt pastapliiatsiga. Ka tont tahtis naerda, aga ta ei teinud seda. Nii suursugustel tontidel pole väärikas suvaliste kasside üle naerda. Pealegi pidi tont olema nähtamatu ju. Ta mõtles: "No mina pean ka sinna Facebook´i saama, kui kõik seal on". Tont hõljus tusaselt majast välja ja läks linna peale uudistama. Õigepea leidis ta helendavate ekraanide poe. Tal tuli mõte oodata, kuni pood kinni pannakse ja, siis hõljuda sisse. Kui pood kinni pandi hakkas tont proovima üht helendavat ekraani tööle saada. Pärast veidike pusimist hakkas ekraan tööle. Ekraani all nurgas oligi kirjutatud "Facebook". Tont klõpsas selle peale ja ekraanile tekkis tekst "Liitu täna või logi sisse". Tont tegi endale kasutaja ja nüüd ta kollitab siiamaani seal, kui ta just magama pole läinud. Võib-olla on ka tont Facebook´is sind kollitanud?

Mari-Johanna Ruut
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Tont ja facebook"

... "Millega nad ometi tegelevad, et neil pole aega käia metsas ega pööningul?" mõtles tont solvunult. "On nad haigeks jäänud? Peab järele vaatama." Ta muutis end nähtamatuks ja hiilis trepist alla. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 6)

Alla jõudes vaatas tont, et pere oli Facebookis. Tont ei mõistnud, mis seal nii põnevat on, et terve pere seda vaatab. Ta mõtles ja mõtles ning varsti tuli tal suurepärane idee. Ta plaanis minna diivani taha ja hüpata sealt välja, et kogu pere ehmuks. Tont maskeeris end zombiks, et oleks piisavalt hirmuäratav. Seejärel hiilis ta vaikselt diivani taha. Ta luges mõttes kolmeni ja hüppas välja, tehes seejuures hirmus koledat häält ja pere ehmus väga. Tont oli rõõmus, sest tema soov sai täidetud. Seejärel lubas ta, et lõpetab ehmatamise mõneks ajaks ära. Ta ostis endale telefoni ja hakkas Facebooki kasutama. Tont leidis sealt endale uued sõbrad, kellega nad kohtusid iga päev. Ta ei tundnud enam üksindust ja kuna tema elu oli sõpradega piisavalt põnev ja huvitav, siis loobus ta inimeste ehmatamisest.

Karina Lõhmus
6.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter liikus pildile lähemale ning puudutas oma sõrmega pilti. Tema üllatuseks võttis mees äkitselt tema sõrmest kinni ning tõmbas ta pildi sisse.

Peeter ei saanud algul midagi aru, mis oli juhtunud. Ta avas ettevaatlikult oma silmad, mille ta suurest hirmust oli kinni pannud. Peeter nägi enda ees seismas seda sama meest, kes oli olnud pildil, kuid et veel see oleks olnud kõik, siis ka ümbruskond oli muutunud, ei olnud enam turismitalu ega talli. Nüüd seisis ta hoopis ühe õunapuu all koos sõdurimundris mehega. Peeter hakkas surmahirmus ära jooksma, kuid mees hüüdis talle järele "Oota! Kuhu sa lähed?" Selle peale oleks Peetril süda lausa seisma jäänud, kuid kartuses, et mees võtab püssi välja ja laseb teda, vastas ta aralt: "Turismitalu juurde tagasi." Selle peale ajas mees oma punnis silmad veelgi rohkem punni ning ütles, et siin pole mingisugust turismitalu. "Kuidas ei ole? Ma ju tulin just sealt…. kuidagi," ütles Peeter natuke vihaselt. "Ei, selles võid sa kindel olla, et siin ei ole ühtegi talu, mis oleks turistidele," vastas mees ning jäi endale kindlaks.

Peeter silmitses meest pealaest jalatallani, samal ajal lastes peast läbi miljon mõtet, mida edasi teha. Peale mõnda hetke tuli tal mõte küsida mehelt telefoni: "Vabandage, kas ma saaksin teie mobla kasutada?" Mehe näoilmet vaadates sai Peeter aru, et tüüp ei tea isegi, mis mobla on. See vaatas teda nagu viimast lolli. Peale seda otsustas Peeter rohkem mitte küsimusi küsida. "Mis su nimi on?" küsis mees Peetrilt peale pikka mõttepausi. "Minu nimi on Peeter," vastas ta julgelt. Peale seda sai Peeter teada, et mehe nimi on Eduard. See oli sama mees, kellest neile oli turismitalu juhataja rääkinud, mees, kellele see talu oli kunagi kuulunud. Ainus veider asi selle juures oli see, et juhataja jutu järgi suri see mees juba 1903.aastal. Peeter oli segaduses, kuid ta otsustas seda mitte välja näidata ning vabandas oma veidrat käitumise eest. Peale seda pakkus Eduard, et ta juhatab ta oma tallu, kuna hakkas hämarduma. Peetril ei olnud selle vastu midagi, kuna ta mõtles, et eks huntide poolt söönuks saamine oleks vast õudsam ning nii nad suundusidki Eduardi talu poole.

Kui nad talu juurde jõudsid, siis Peeter märkas, et talu nägi välja päris sarnane turismitalule. Ka seest oli see üpris sarnane. Kui Eduard oli Peetrile peaaegu kõik toad ära näidanud, tänas ta Peetrit, et ta oli olnud nii hea jutukaaslane. Nimelt oli Eduard väga üksik. Kui kord jõudis lõpuks pööningu kätte, siis Peeter lausa suri ärevusest. Ta ronis redelist kähku üles ning avas ukse. Peeter ei suutnud oma silmi uskuda. Seal samas seina peal oli pilt temast endast turismitalu pööningul. Ta jooksis pildi juurde ning midagi mõtlemata puudutas seda. Järgmine hetk seisis ta juba turismitalu pööningul, selle sama pildi ees. Pildil olev mees ehk Eduard ei liigutanud, kuid tema ilme oli muutunud rõõmsamaks.

Kui mitu päeva olid mööda läinud ja pilt püsis samasugune, siis hakkas Peeter kahtlema. Kas kõik juhtunu oli olnud unes või ilmsi? Sellele küsimusele ta kunagi vastust ei saanudki.

Merille Saare
7.c klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter tõmbas udupehme teki üle pea ning üritas magama jääda. See ei õnnestunud, sest silme ees oli ikka see õudne foto. Lõpuks oli väsimus nii suur, et keha ise jäi hirmule vaatamata magama.

Hommikul ärkas Peeter piniseva kärbse peale üles. Ta kõndis rahulikult järsust ning logisevast puittrepist alla. Kõik eelnevast õhtust oli peast pühitud kui sügisel lehed puudelt.

Jõudes kööki, nägi ta ema ja isa, kes valmistasid imeõhukesi pannkooke vanal punasel pannil. Peeter võttis lillelise taldriku, ladus hunniku pannkooke, peale lisas ta vanaema kaasa pakitud porgandi värvi murakamoosi. Vanemad tuletasid poisile meelde, et nad lähevad uhke valge lossi juurde, millest nad mööda sõitsid, tulles turismitallu jaanipäeva tähistama. Peeter mäletas lossi hästi, ta oli kolmandas klassis käinud seal oma väikese klassi ja imetoreda klassijuhatajaga. Loss meeldis poisille nii väga, et ta ei tahtnud mingi hinna eest sinna minemata jätta.

Peetri päev oli täis vahvaid tegevusi, ta käis perega meteoriidikaatris ujumas, sõi suhkruvati roosat maasikatega jäätist ning nõnda ruttu nii see päev õhtusse veereski.

Kuue paiku hakkasid Peeter, ema ja isa riidesse panema. Ema pani selga roosa Minnie Mouse’i pildiga särgi, selle peale halli lukuga pusa ning jalga põlve kohalt lõhkised teksad. Isa seljas olid mustad püksid, särk ja punane sahisev kilejope. Peetri riietus oli isa omaga identne.

Jõudnud lossi juures oleva jaanitule äärde, hakkasid nad sööma sašlõkki, jõid morssi ning laulsid lõbusaid rahvalaule. Isa, kes polnud eriline tantsulõvi, viis ema valssi tantsima. Peale erikülalise esinemist oli Peeter väsinud, ema ja isa otsustasid minna tagasi turismitallu. Hommikul ärgates läks kõik nii nagu eelmisel hommikulgi.

Esimeseks väljasõiduks oli plaanis minna poodi, sest külmkapis toitu nappis. Poodi sisenedes otsustas Peeter, et ootab ikkagi väljas, poe ees oli suur ja uhke oranži karvkattega saksa lambakoer, keda Peeter tahtis silitada. Peeter istus pingil ja silitas hellalt koera. Pingil istudes nägi Peeter hiiglaslikku õunapuud, puu all oli sõjamundris mees õnnetu näoga, täpselt nagu fotol. Peetril meenus, mis tol õhtul juhtunud oli, poiss oli väga hirmunud ja jooksis poodi. Koos ema ja isaga poest lahkudes polnud meest ega koera, keda Peeter oli õrnalt silitanud.

Õhtu saabudes otsustas Peeter, et magab elutoas ema aja isa vahel, pildi peitis ta aga vanasse riidekirstu. Öö möödus rahulikku und magades. Kell kümme hommikul helises uksekell, ukse taga ootas postiljon, kes tõi uudistamiseks vallalehe, mis rääkis jaanipäeva meeleoludest. Lehe lugemist alustas Peeter. Jutt talle meeldis, pildid ka. Viimasele leheküljel ehmus poiss väga, seal oli pilt nii vanast fotost kui ka sellest, mida Peeter poe ees nägi. Poiss kattis pildid pannkoogi taldrikuga kinni ning hakkas lugema. Tekstis räägiti ühest agarast ja tublist sõjamehest, kes turismitalus oli elanud. Peeter kohkus üha enam. Artikli lõpuks tuli Peetril naerunägu ette, sest tegemist polnudki kummitusega, vaid päris inimesega. Poe ees õunapuu all tehtud vana pilt oli võrdluseks tänapäeval samas kohas tehtuga.. Poiss jooksis trepist üles pilti uurima. Tuli välja, et tegemist oli hoopis ise disainitud öökapikellaga. Sõjamundris kõhn mees tõstis märguandeks kätt igal pooltunnil.

Kirke Koolman
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

... "Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Ühel päeval läksid lapsed maasikaid korjama. Vanaema andis neile kaks väikest karpi kaasa. Sigrid leidis väga palju väikseid maasikaid. Sass aga leidis suuremaid.

Koduteel ütles Sass: "Kui prooviks õige ühte maasikat?" Selle peale vastas Sigrid: "Ainult ühte. See ei tee ju paha." Mõlemad sõid oma korvist ühe maasika ära. Sigrid lausus: "See oli nii hea, kui võtaks veel paar tükki." Sass kostis vastu: "Miks mitte."

Kui lapsed lõpuks koju jõudsid, olid mõlemad korvid tühjad. Seepeale ütles vanaema: "Ei ole midagi. Nüüd annan ma teile jäätist, sest nii palav ilm on."

Lapsed rõõmustasid ning asusid jäätist sööma.

Remi Paats
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Lapsed jõudsid vanaema juurde. Nad olid õues ja mõtlesid, mida teha. Sassil tuli mõte ning nad hakkasid hernehirmutist tegema.

Sass ja Sigrid küsisid vanaema käest, et kas tal vanu riideid on. Vanaema vastas: "Jaa, mul on vanu riideid, mida ma enam ei kasuta." Lapsed olid rõõmsad. Nad võtsid riidekirstust riided ja läksid õue tagasi.

Vend ja õde alustasid keha tegemisest. Kui hernehirmutise keha valmis sai, oli neil vaja midagi, millest pea teha. Liivakasti juurest leidsid nad ühe palli, mis sobis väga hästi peaks.

Vahepeal oli vanaemal lõunasöök toas valmis saanud. Memm kutsus lapsed sööma. Lapsed sõid kiiruga kõhud täis ja tahtsid õue tagasi minna, et hernehirmutis valmis teha. Korraga tuli Sassil mõte uurida enne õue minekut veelkord riidekirstu sisu. Seda lapsed ka tegid. Kirstu ühest nurgast leidsid nad ühed hästi ilusad ja värvilised kindad. Sass otsusas need kaasa võtta. Sigrid ja Sass läksid õue ning panid hernehirmutisele need kätte. Nüüd oli hirmutis täiesti valmis. Lapsed vaatasid hernehirmutist ning leidsid, et see meenutab tänu oma värvilistele riietele väga nende lasteaia söögitädi.

Christopher Eedla
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suvi ja lasteaed"

..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)

Kui nad maale jõudsid, tegi vanaema parajasti lõunasööki. Sass küsis vanaema käest, kas nad tohivad õue mängima minna ning memm lubas. Nad mängisid palli, kuni söök sai valmis. Peale sööki läks Sigrid magama, aga Sass otustas uusti õue minna. Õues aitas Sass vanaisal puid riita laduda. Kui nad selle tööga valmis said, pakkus vanaisa, et nad võiksid kalale minna. Sass oli kohe nõus. Nad läksid ja võtsid õnged. Seejärel hakkasid nad kalastuskoha poole sammuma.

Kohale jõudes viskas vanaisa õnge vette. Nad ootasid tund aega ning tahtsid juba hakata ära minema, kui korraga näkkas. Vanaisa hakkas õnge veest välja sikutama, aga kala punnis nii kõvast vastu, et Sass pidi taadile appi minema. Kui nad kala lõpuks kätte said, tuli välja, et see oli nii suur, et vanaema saab sellest õhtusöögi teha.

Kui vanaisa ja Sass järgnevatel päevadel kalal käisid, ei saanud nad aga mitte midagi.

Andres Paas
5. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kapsaussid välismaal"

..."Need on reisikataloogid. Siit valime välja, kuhu me minna tahame!" (Raamatust "Tont ja facebook", lk 37)

Kapsaussid hakkasid hoogsalt reisikatalooge uurima.

Isa Ahto pakkus välja, et võiks banaani peale reisida. Ema Maimu arvates oli banaan nii kaugel, et sinna minekuks kuluks liiga kaua aega. Pilleriin arvas, et äkki on alumine kataloog kõige ägedam ning ta võttis suure hooga kõige alumise kataloogi. Tüdruk oli nii üllatunud, mida ta nägi. Kataloogi peale oli suurelt kirjutatud "KOOL". Ema Maimu ja isa Ahto arvasid, et päris lahe oleks kooli minna.

Perekond pakkis ruttu asjad kokku ning sõit algaski. Umbes 30 minuti pärast olidki nad kohal. Kool oli suur ja ilus. Kapsaussidel hakkas koolis nii meeldima, et nad otsustasid sinna endale uue maja ehitada.

Praegu elavad ema Maimu, isa Ahto ja Pilleriin ilusti koolis loodusõpetuse klassis lillepoti sees.

Kristella Paulov
4. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Hunt jõudis linna. Ta pani väikese lauakese, mille ta oli seina najalt leidnud, kokku ja paigutas sinililled laua peale.
Susi ootas natuke aega ja kohale ilmus üks noor naine, kes soovis osta ühe kimbu sinililli. Hunt mõtles kähku lillekimbu hinna ja ütles, et üks kimp maksab kaks eurot. Naine maksis raha ära ja sai ühe kimbu sinililli.
Möödus tunde, käes oli õhtu ning hundil hakkasid kimbud vähenema. Varsti läks hunt koju ning otsustas, et järgmisel hommikul korjab ta veel sinililli ning läheb uuesti neid linna müüma. Nii ta ka tegi.
Ta käis nüüd iga päev linnas lilli müümas ning inimesed ei saanudki aru, et tegemist on päris hundiga. Kõik arvasid, et lilli müüb hundikostüümis inimene.

Simoona Korol
6. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Hunt võttis sinililledega korvi hambusse ning hakkas linna poole astuma.
Kui susi linna jõudis, ehmusid inimesed ning tormasid paanikas minema. Mõni nõrganärvilisem lausa minestas. Hunt vaatas ning imestas, miks kõik jooksevad. Ta mõtles: "Ju siis on linnainimestel sellised kombed. Mina iga hullusega kaasa küll ei lähe, las nemad traavivad, kui tahavad."
Vahepeal jõudis üks minestanud mees toibuda ning loomakaitse kutsuda. Loomakaitse jõudis mõne minutiga kohale ning püüdis hundi kinni. Nad panid hallivatimehe autosse ja otustasid ta metsa tagasi viia.
Metsateele jõudes viskasid loomakaitsjad hundi autost välja ja läksid ise ruttu ära. Susi oli inimeste käitumisest nii ehmunud, et ei jaksanud isegi püsti tõusta.
Automüra peale oli vares kohale lennanud. Ta märkas maas lamavat hunti ning küsis: "Kuidas linnas läks?" Hunt võttis ennast kokku ning rääkis kogu loo ära.
Kui susi oma jutu kõik ausalt algusest lõpuni ära rääkis, sai vares naerukrambid.

Keitlin Lammertson
6. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Hunt jõudis linna ja läks leti taha. Keegi ei julgenud talt lilli osta. Lõpuks tuli hundi juurde üks väike poiss, kes tahtis oma vanaemale lilli osta.
Hallivatimees kummardus tema kohale ja küsis jämeda häälega: "Kas sa soovid lilli osta?" Selle peale jooksis väike poiss karjudes minema.
Kui poiss minema oli läinud, märkas hunt midagi läikivat maas. See oli raha. Susi võttis mündi ülesse ja imetles seda. Seepeale tormas hunt metsa tagasi.
Ta näitas leitud raha varesele, mille peale lind ütles: "Näed, mu õpetus töötas."
Selle, kuidas hunt raha oli saanud, jättis kriimsilm enda teada.

Kristjan Keps
6. klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Hunt ja sinililled"

...Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 12)

Poolel teel linna kaotas hunt mõned lilled. Kui ta kohale jõudis, oli lilledest alles pooled.
Ta otsis koha, kuhu sinililled panna ning neid müüma hakata. Õige pea oli linn inimtühi. Hunt hakkas hõikuma: "Ostke sinililli. Müün enda korjatud sinililli. Lilled hea hinnaga." Kuid keegi ei tulnud kodudest välja, sest kartsid metslooma.
Hunt muutus kurvaks: "Ma tahtsin ju ainult raha näha." Korraga muutus kriimsilma kurbus vihaks ning ta tormas metsa varese juurde. Ta leidis linnu ning pistis tolle nahka. Kohe peale seda hundi tuju paranes.

Karolin Piiber
6.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kuplas pruut"

... Sääsk pinises vastikult ja liigutas nokka. Pöial-Liisi oli teadvust kaotamas. (Raamatust "Lood", lk 151)

Pöial-Liisi sosistas viimast jõudu kokku võttes "Mul on väga kahju selle pärast, mis sinuga juhtus, ja ma tahan seda heastada... ." Endine pruut seisatas ja nähvas "Kuidas saad sina mulle seda heastada?" Pöial-Liisi järjest rohkem hääbudes "Prints ei käitunud sinuga õiglaselt ja me peaksime teda karistama." See mõte meeldis koledale pruudile. Prints vangistati apelsini sisse ning talt eemaldati hambad, et ta ei saaks põgeneda. Tõelise sõpruse jõul muutus kole pruut kauniks tagasi ja nad asusid Pöial-Liisiga lillekuningriiki valitsema.

Eliisa-Marii Voot, Robin Pärn, Lisette Teder ja Karl-Erik Krillo
9. klass, Tartu Variku Kool
Juhendaja õpetaja Moonika Pärn

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kuplas pruut"

...”Kuninganna!” karjatas samal momendil kammerneitsi. „Pikali!” (Raamatust "Lood", lk 151) 

Pöial-Liisi viskas pikali ja nägi, kuidas suur sääsk üle ta pea lendas. Kammerneitsi tõmbas ruttu sääse enda poole ja hakkas temaga võitlema. Sääsk aga kahjuks sai temast jagu ning muutis kammerneitsi kringliks. Siis hakkas printsi vana pruut kuninganna poole kõndima, kuid prints jõudis Pöial-Liisit mõõgaga kaitsda. Vana pruut naeris ja võttis samuti oma mõõga välja. Algas võitlus. Kole mutt tükeldas printsi ning tegi temast šašlõki. Järgmisena võttis sääsk ette Pöial-Liisi. Ta imes kuningannast vere välja, et hiljem sellest morssi teha. Kui töö tehtud, võtsid mutt ja sääsk kammerneitsist muundunud kringli, printsist tükeldatud šašlõki ja Pöial-Liisist välja imetud vere ning läksid koju õhtusööki valmistama. Hiljem põletasid nad jälgede kustutamiseks kogu kuningriigi maha, nii et kuni tänase päevani on tunda kibedat kõrbelõhna.

Kätlin Eddar, Helen Essa, Kelli Karolin Konts, Liis Heinoja
9. klass, Tartu Variku kooli
Juhendaja õpetaja Moonika Pärn

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius. "See on vannipart."
Terve klass hakkas nii kõvasti naerma, et oli isegi alla korrusele kuulda.
Õpetaja küsis: "Kas sa teed nalja, Julius?"
Julius vastas: "See pole nali! Vannipart on väga hea loom. Ta ei vaja kunagi süüa ega õueskäiku, on vaikne, teda saab igale poole kaasa võtta, ta ei upu merre või basseini ära, teda saab reisile kaasa võtta, ta ei võta palju ruumi ega tee haiget."
Õpetaja lausus: "Aga meil on ikkagi päris lemmikloomade näitus."
Julius vastas: "Aga mul pole kodus nii palju ruumi, nagu on Kirkel ja mulle väga meeldivad vannipardid."
Õpetaja ütles Juuliusele, et ta tutvustaks siis oma vanniparti.
Juuius teatas: "Tema nimi on Mr Grite, ta on 5-aastane, hästi rahulik, ei nõua palju tähelepanu." Siis õpetaja ütles: "Sul on väga äge loom."

Alex Hainla
6.d klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius.
Julius näitas oma ämbrit klassile ning seal sees oli hiigelsuur nälkjas. Paljud tüdrukud ehmusid ja poisid õnnitlesid Juliust oma vägeva lemmiklooma üle. Julius ütles, et nälkjas on väga hea koduloom: ta paljuneb kiiresti ja kui sul on kodus aed, on tal toitu küll.
Õpetaja püüdis Juliust veenda, et nälkjad rikuvad aeda ja ei ole mingid koduloomad, kuid Julius ajas oma jada üteldes: "Ei-ei meil on neid kodus veel ja nad on sõbralikud ega riku üldse aeda, just vastupidi, nad närivad kõik mittevajalikud taimed ära nad on meil täiesti vabalt ja ei tee midagi halba, ema arvab ka nii. Selle peale ei osanud õpetaja midagi kosta.
Kui koolipäev läbi sai ja kõik koju läksid, avastas Julius kodus, et on ämbri ühes nälkjaga kooli jätnud. Kui õpetaja järgmisel päeval klassi astus, ehmus ta nii ära, et koguni minestas: klass oli täis kümneid nälkjaid.
Julius vabandas segaduse pärast ja korjas nälkjad oma ämbrisse ning päeva lõpus viis ta ämbri koos nälkjatega koju. Pärast seda ei teinud õpetaja enam mitte ühtegi lemmikloomapäeva.

Martin Mode
6.d klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Suur kole plekk"

... "Ei aita," ohkas Madis kurvalt. "See on väga paha plekk. Meie temast jagu ei saa."
Sel hetkel... (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 70)

... nägi Madis kuidas värvitakse üht maja.
"Kristi, vaata!" hüüdis Madis õnnelikult. "See maja on kollane!"
Madis võttis Kristilt käest kinni ja nad hakkasid maja poole jooksma. Kristi ei saanud millestki aru.
Madis kõndis maja värvijate juurde, ning küsis. "Kas me tohiksime natuke kollast värvi laenata?". Maja värvijad olid segaduses.
"Madis! Mida sa teed?" sosistas Kristi. Enne kui Madis jõudis Kristile seletada andsid maja värvijad värvi ja pintsli.
"Värvime pleki kollase värviga üle!" Madis hakkas pintslit värvi sisse pistma kui Kristi ütles "Kas sa oled kindel, et see on hea mõte? Äkki plekile see ei meeldi...". Madis oli üllatunud näoga.
Kristi sõnadest hoolimata hakkas Madis värvima. Värv libises kohe maha. "See ei tööta kohe üldse mitte." ütles Madis kurvalt. Kuid siis tekkis Kristile mõte. "Ostame banaanijäätise ja kukutame selle ka sinna peale. Ma olen kindel, et šokolaadijäätis on üksikuks jäänud." Madis oli koheselt nõus.
Mõnda aega läks mööda ja Kristil oli taas kollane jope seljas.

Susanna Tamm
5.b klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius.
"Siin on minu ämblik. Ta elab meil vanas akvaariumis. Ma ei saanud seda kahjuks siia tuua, mis tähendab, et ma pidin oma ämbliku ämbriga siia tooma."
"Mis ta nimi on?" küsis Felix. "Tema nimi on Robert." vastas Julius.
"Kas ta on mürgine" küsis Kirke. "Ei, tema mürgine ei ole," vastas jällegi Julius.
"Miks ta nii suur on?" küsis Kristen. "Sest ta on maailma suurim ämblik," vastas Julius.
Samal hetkel ronis ämblik ämbrist välja ning kukkus põrandale. Kõik ehmatasid ja Julius üritas ämblikku ämbriga kinni püüda. See ei õnnestunud ning ämblik sibas laua alla. Kõik jooksid klassist välja ning õpetaja helistas loomapüüdjatele. Kui nad kohale jõudsid, siis nad läksid klassi ja otsisid ämblikku. Kui nad lõpuks ämbliku kinni püüdsid, siis küsisid nad, kuidas see juhtus. Õpetaja seletas, et neil oli loomade päev ja ühel hetkel pääses ämblik lahti.
Järsku tulid Kristenile meelde teised lemmikloomad ja kõik läksid klassi tagasi. Kass oli ikka veel kapi otsas, kilpkonn endiselt oma kilbi sees ning koer ukse juures. Ühel hetkel tuli Siimule meelde, et ta oli üldse unustanud oma lemmiklooma näidata. See oli hiigelsuur madu. Õnneks ei olnud see oma puurist välja saanud. Kui ta seda lõpuks näitas, siis said kõik aru, et nende klassil on väga lahedad lemmikloomad.

Markus Vurm
5.b klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Loomade päev"

... "Pole midagi," lausus õpetaja. "Mis sul seal ämbris on? Ega sa ometi kuldkalu kaasa ei võtnud?" (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 63)

"Ei." vastas Julius. "See on jahu lehma meelitamiseks. Kui vanaemal ei taha lehm õhtul lauta minna, siis ta meelitab teda jahuga."
"Mida, mida?", hüüatas õpetaja. "Ega sa ometi lehma kooli ei toonud? Oli ju jutt, et toote kaasa väiksed loomad."
"Tõin küll, aga ta ei tulnud jahuga meelitamise peale ka kooli uksest sisse."
"Õnneks! Kuhu sa lehma panid?", küsis õpetaja murelikult.
"Sidusin ta kooli ukse külge kinni", vastas Julius.
Samal ajal tormas uksest sisse vihane direktor.
"Kes lehma kooli tõi?" käratas direktor vihaselt.
"Mina tõin.", piiksus Julius vaikelt. "Meil on lemmikloomapäev."
"Otsekohe olgu lehm kooli territooriumilt kadunud ja need vedelad hunnikud ukse eest olgu ka kohe koristatud!" käratas direktor.
Nii lühikeseks siis jäigi Juliuse lemmikloomapäev.

Markus Metsoja
5.b klass, Tartu Kivilinna Kool

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Kärbsepirukas"

... Käis igal pool ringi, isegi Raekoja platsil ja istus Vanale Toomasele nina peale. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 89)

Kui vanaema Vana Toomase ninale lendas, siis lõppes tal võlujõud ära ja oli seal kinni. Vanaemal tuli siis meelde, et tal on veel üks pirukas taskus ja sõi selle ära. Aga ta ei muutunudki kärbseks, sest pirukas oli halvaks läinud.
Vanaema hakkas kartma, helistas lapselapsele ning ütles talle, et tal sai võlujõud otsa. Albert helistas tuletõrjesse ja ütles, et ta vanaema on Vana Toomase otsas kinni.
Varsti tuligi tuletõrjuja ja tõi vanaema kohe alla.

Romet Irs
5.d klass, Elva Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival