Unistus

Kuldseks õuel saavad helbed
valged, imelised, kerged.
õied kaunid, imelised
kaunistamas meie maad,
kaunid lilleõielased
elu säravad.

Täna nalja, naeru nabani.
Täna tõde jõuab meieni.
Mis siis teha,
lähen siis
energiaga on praegu kriis.

Armastus igas vanuses on ehe,
kui ta südamesse tuleb
ei sealt ta enam  naljalt lähe.
Armastus on magus, kibe,
maitsta saanud olen ise.

Mu soov
kui sajab tähti või lund,
et hing näitaks elu
kui imede und….

Elle-Mariie Tart, Pärnu Mai Kool 5. klass, juhendaja Inga Kukk 

Õitemeri

Kõik tulipunased õied sulguvad,
vaikusesse jäävad aasad.
Vanadest nuppudest uued punguvad,
kuid üksikuks jäänud me kaasad.

Unustusse vajuvad need verised õied,
sügis võtab ning mädandab.
Meid surmani aheldavad köied,
katkevad, kui taevas meid viimaks ärandab.

Siis need tasased laiad niidud
lõpuks on ainsad, kes neid mäletab.
Mille sügavasse mullapõhja õied on viidud,
nende viimased värvid talletab.

Grete-Lii Tamm Tallinna Kristiine Gümnaasium 9. klass, juhendaja Marika Ritso 

Suveõhtu

Päev hääbub vaikselt, loojangutules,
päike puudutab silmapiiri viimast korda.
Meri hingab aeglaselt, nagu unustades,
et öösel ta süda rahutu ja lootuseta. 

Rand on tühi, liiv jahtunud jalajälgedest,
vaid lained sosistavad oma iidseid lugusid.
Need räägivad maailmadest, mis on kaugel,
kustunud tähtedest ja meremeeste unistustest.

Kord vaatasid sa sama silmapiiri,
kandes hinges tuhandeid küsimusi.
Otsisid vastuseid tuulest ja veest,
otsisid midagi, mis annaks tähenduse.

Aga mõnikord on meri lihtsalt meri,
ja loojang lihtsalt päeva lõpp.
Ei peagi olema tähendust või sõnu,
vaid hetked, mis on täis tõtt.

Sa istud nüüd siin, vaikusesse kootud,
vaatad, kuidas taevas tumeneb.
Õhus on tunda sügise maitset
mõtled: "Miks olen ma maailma loodud?"

Ja võib-olla polegi vaja mõista kõike,
vaid lihtsalt olla, hingata, lasta lahti.
Lugeda enda lemmikraamatu lõike,
ja vaadelda säravaid taevatähti.

Mõnikord on ilu just selles,
mis jääb ütlemata ja seletamata,
hetkes, mis hajub nagu loojangu valgus,
ning elab edasi ainult mälestustes.

Beatrice Tannenberg, Tartu Tamme Gümnaasium, 10. klass, juhendaja Katrin Roodla

Sulle

mul igaviku purp-sinakas öös
silmissi kandus üks täht
ses’ mattunud võrade vöös
ma soovisin hoida su kätt

kuis maalida võiksin ma pilti
vasemalt, paremalt; ehk siitki
nii sinusse uppudes mõtlen ma tihti
su pisaraisse
kastan ma pintsli

paitada hädiseid kakraid
maitseda tuule – juusi nii kahraid
must’ räbalad viibivad
su õiest mu tükid järvedes
tuldud teed tagasi
kus armastust lahkelt teil jagati

õun – punane
mis sügisest saati hinges mul mädaneb
kui lubataks haugata
kuid imbunud sisse – nii kaugele ta

taevasse lipsan, näen määrdunud varje
kuis siivutult ootavad mind
mul ammusest tühjad on karjed
ma tean, see ongi mu hind

Elu ei loeta pisarais
neid ei saa mõõta
sa ei taha neid mõõta
mu und sa igatsed vaid

Rando Jaaksoo; Miina Härma Gümnaasium, 11. klass

Meie aja elu

Me elu täna on kui uni,
kuid pole kuigi ilus ta.
Ja selliseks ta jääbki kuni
ärkame kord sealt võitjana.
Aga mis võiks olla võidu võti,
kuidas pääseda ahelaist?
Kuis saaks küll saata vangi pätid?
Ammu juba siiber neist.
Kuid kadund pole suudelt naer,
ei ole kustund lootus.
Läeb mööda kõik me eluvaev,
see justkui mustrina on kootud.
On magus, oi kui magus maitse,
mis võidule on külge antud.
Tuleb tugevdada kaitset,
sest liialt kurjust juba tuntud.
Siis avaneb kaunis valge õis,
kust kiirgab pääsemise valgus.
Halvale kaela peab minema köis,
sest kurjuse lõpp on headuse algus.

Fredy Saarkoppel, Hiiumaa Gümnaasium, 11. klass, juhendaja Tiiu Heldema

Unemati hirmus unenägu

Unematil töö on hirmus raske –
Uneliivast lastele teeb unemaske.

Aga järsku kaduma on läinud uni.
Kas Unematil laiskus peale tuli?

Oh, ei! Töökoja võti kaduma tal läinud.
Kas keegi ometi on võtit näinud?

Kurbus katab juba kogu nägu.
See Unematile on nagu hirmus unenägu.

Tal kogu uneliiv on luku taga,
Nüüd ükski laps vist kunagi ei maga!

Ent äkki Unemati ärkas. See oli ainult uni,
mis talle väsimusest peale tuli.

Eks igaühel juhtuda võib nii,
Et väsimus meid unenägudesse viib.

Airi Peterson, Jõõpre Kool, 6. klass, juhendaja Helle Kirsi

Peenra peal

Üks õiekene naerma hakkab,
kõrrelistel jutuvada lakkab.
Üks vana õis jääb uniseks,
noorematel käib üks keks.
Siis sirgub keskel kollane,
tal seljas kampsun villane.
"Kas sul tõesti palav pole?"
"Mul on lihtsalt lööve kole."
Mesimumm neid kuulis pealt
ja pakkus vahasalvi head.
Õis see määris rohtu peale,
lubas nestet aitajale heale.
Õieke nüüd peenral õnnelik,
sest ravi aitas silmapilk.

Grete Anni, Kambja Ignatsi Jaagu Kool, 6.klass, juhendaja Tiina Tiideberg