Sulle

mul igaviku purp-sinakas öös
silmissi kandus üks täht
ses’ mattunud võrade vöös
ma soovisin hoida su kätt

kuis maalida võiksin ma pilti
vasemalt, paremalt; ehk siitki
nii sinusse uppudes mõtlen ma tihti
su pisaraisse
kastan ma pintsli

paitada hädiseid kakraid
maitseda tuule – juusi nii kahraid
must’ räbalad viibivad
su õiest mu tükid järvedes
tuldud teed tagasi
kus armastust lahkelt teil jagati

õun – punane
mis sügisest saati hinges mul mädaneb
kui lubataks haugata
kuid imbunud sisse – nii kaugele ta

taevasse lipsan, näen määrdunud varje
kuis siivutult ootavad mind
mul ammusest tühjad on karjed
ma tean, see ongi mu hind

Elu ei loeta pisarais
neid ei saa mõõta
sa ei taha neid mõõta
mu und sa igatsed vaid

Rando Jaaksoo; Miina Härma Gümnaasium, 11. klass