Nukrus

Naerus kuhtuvad kurbused
mis porimülkas itkevad kevadvihma
kas kunagi veel enam kuivatan taevaplekke
omaenese veekalkvel pilke
Sügise raagus käsi
haavab suve sündimata lapsi
musta kaarna küüsis
langevad õnnetute õied
Surma suudlus
külmetab huuled
sellel on härmatise maitse
kaduviku kauge kutse
unustuse märg kaste
on heegeldamas mulle katteloori
kuhu kaob viimane truudus
Võib-olla olen sellest unest ammu üles ärganud
kui talv klõbistas jäikade sõrmede vahel kuldvõtmeid
mis ei avanud uksi
mille taha olime kogunenud
närviliselt kraapides nendelt viiesendilistega värvi
põrand oli kaetud ookri ning karmiiniga
koheva lehepuruga
Ma pole elu sees näinud nii kõveraid naerusuid
ja klaasistunud silmi
mis pole ühelgi pisaral lubanud langeda
need hinged olid kui ‘Trebuud’
mihklikuu lootevees
kelle ihule jäi igast puudutusest
jälg maha
Nad naersid nukrusest…

Kertu Kändla, Viljandi Gümnaasium, 12.klass, juhendaja Helle Leppik