Kõik tulipunased õied sulguvad,
vaikusesse jäävad aasad.
Vanadest nuppudest uued punguvad,
kuid üksikuks jäänud me kaasad.
Unustusse vajuvad need verised õied,
sügis võtab ning mädandab.
Meid surmani aheldavad köied,
katkevad, kui taevas meid viimaks ärandab.
Siis need tasased laiad niidud
lõpuks on ainsad, kes neid mäletab.
Mille sügavasse mullapõhja õied on viidud,
nende viimased värvid talletab.
Grete-Lii Tamm Tallinna Kristiine Gümnaasium 9. klass, juhendaja Marika Ritso
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar