Surmatuulest

Aga ma kirjutan luulet
õitest, maitsetest, naerust, võtmetest, unest.
Mu riimid ja salmid lendlevad nagu ruuge puuleht.
Vaatan, kuidas rebane tagasi imbub niinest.
Võtan hetke ja imetlen vihma ja jõgesid.
Usun jumalat ja imesid.
Ma olen 19. sajandi poeet.
Mu mõtted ja tunded on kirjandusrariteet.
Ma võtan oma sõnu surmatuulest.
Kas kuuled, kuidas see ulub, kas kuuled?
Ma pesen oma sulepead surnumeres.
Ja hoian oma ideid oligarhide veres.
Mu silbid ei ole mu oma peast.
Need on Rafast.
Mu silbid on kapitalismi hammasrattad.
Mu komad pole enamat kui padrunikestadest mättad.
Mu riimid ei ole rohkemat kui laibaketid.
Mu read on lihtsalt priviligeerituse siluetid.
Aga ma kirjutan luulet
õitest, maitsetest, naerust, võtmetest, unest.
Ma võtan oma sõnu surmatuulest.
Kas kuuled, kuidas see ulub, kas kuuled?

Anete Põldoja, Tartu Karlova Kool, 7.klass, juhendaja Katrin Raidma