..."Söögitädi me ka ei võta," oli ema karm. "Küll vanaema saab laua katmisega ise hakkama." (Raamatust "Kaka ja kevad", lk 39)
Lapsed jõudsid vanaema juurde. Nad olid õues ja mõtlesid, mida teha. Sassil tuli mõte ning nad hakkasid hernehirmutist tegema.
Sass ja Sigrid küsisid vanaema käest, et kas tal vanu riideid on. Vanaema vastas: "Jaa, mul on vanu riideid, mida ma enam ei kasuta." Lapsed olid rõõmsad. Nad võtsid riidekirstust riided ja läksid õue tagasi.
Vend ja õde alustasid keha tegemisest. Kui hernehirmutise keha valmis sai, oli neil vaja midagi, millest pea teha. Liivakasti juurest leidsid nad ühe palli, mis sobis väga hästi peaks.
Vahepeal oli vanaemal lõunasöök toas valmis saanud. Memm kutsus lapsed sööma. Lapsed sõid kiiruga kõhud täis ja tahtsid õue tagasi minna, et hernehirmutis valmis teha. Korraga tuli Sassil mõte uurida enne õue minekut veelkord riidekirstu sisu. Seda lapsed ka tegid. Kirstu ühest nurgast leidsid nad ühed hästi ilusad ja värvilised kindad. Sass otsusas need kaasa võtta.
Sigrid ja Sass läksid õue ning panid hernehirmutisele need kätte. Nüüd oli hirmutis täiesti valmis. Lapsed vaatasid hernehirmutist ning leidsid, et see meenutab tänu oma värvilistele riietele väga nende lasteaia söögitädi.
Christopher Eedla
5.klass, Elva Gümnaasium
Juhendaja Ilme Mõttus
IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar