Kolmapäev, 21. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter liikus pildile lähemale ning puudutas oma sõrmega pilti. Tema üllatuseks võttis mees äkitselt tema sõrmest kinni ning tõmbas ta pildi sisse.

Peeter ei saanud algul midagi aru, mis oli juhtunud. Ta avas ettevaatlikult oma silmad, mille ta suurest hirmust oli kinni pannud. Peeter nägi enda ees seismas seda sama meest, kes oli olnud pildil, kuid et veel see oleks olnud kõik, siis ka ümbruskond oli muutunud, ei olnud enam turismitalu ega talli. Nüüd seisis ta hoopis ühe õunapuu all koos sõdurimundris mehega. Peeter hakkas surmahirmus ära jooksma, kuid mees hüüdis talle järele "Oota! Kuhu sa lähed?" Selle peale oleks Peetril süda lausa seisma jäänud, kuid kartuses, et mees võtab püssi välja ja laseb teda, vastas ta aralt: "Turismitalu juurde tagasi." Selle peale ajas mees oma punnis silmad veelgi rohkem punni ning ütles, et siin pole mingisugust turismitalu. "Kuidas ei ole? Ma ju tulin just sealt…. kuidagi," ütles Peeter natuke vihaselt. "Ei, selles võid sa kindel olla, et siin ei ole ühtegi talu, mis oleks turistidele," vastas mees ning jäi endale kindlaks.

Peeter silmitses meest pealaest jalatallani, samal ajal lastes peast läbi miljon mõtet, mida edasi teha. Peale mõnda hetke tuli tal mõte küsida mehelt telefoni: "Vabandage, kas ma saaksin teie mobla kasutada?" Mehe näoilmet vaadates sai Peeter aru, et tüüp ei tea isegi, mis mobla on. See vaatas teda nagu viimast lolli. Peale seda otsustas Peeter rohkem mitte küsimusi küsida. "Mis su nimi on?" küsis mees Peetrilt peale pikka mõttepausi. "Minu nimi on Peeter," vastas ta julgelt. Peale seda sai Peeter teada, et mehe nimi on Eduard. See oli sama mees, kellest neile oli turismitalu juhataja rääkinud, mees, kellele see talu oli kunagi kuulunud. Ainus veider asi selle juures oli see, et juhataja jutu järgi suri see mees juba 1903.aastal. Peeter oli segaduses, kuid ta otsustas seda mitte välja näidata ning vabandas oma veidrat käitumise eest. Peale seda pakkus Eduard, et ta juhatab ta oma tallu, kuna hakkas hämarduma. Peetril ei olnud selle vastu midagi, kuna ta mõtles, et eks huntide poolt söönuks saamine oleks vast õudsam ning nii nad suundusidki Eduardi talu poole.

Kui nad talu juurde jõudsid, siis Peeter märkas, et talu nägi välja päris sarnane turismitalule. Ka seest oli see üpris sarnane. Kui Eduard oli Peetrile peaaegu kõik toad ära näidanud, tänas ta Peetrit, et ta oli olnud nii hea jutukaaslane. Nimelt oli Eduard väga üksik. Kui kord jõudis lõpuks pööningu kätte, siis Peeter lausa suri ärevusest. Ta ronis redelist kähku üles ning avas ukse. Peeter ei suutnud oma silmi uskuda. Seal samas seina peal oli pilt temast endast turismitalu pööningul. Ta jooksis pildi juurde ning midagi mõtlemata puudutas seda. Järgmine hetk seisis ta juba turismitalu pööningul, selle sama pildi ees. Pildil olev mees ehk Eduard ei liigutanud, kuid tema ilme oli muutunud rõõmsamaks.

Kui mitu päeva olid mööda läinud ja pilt püsis samasugune, siis hakkas Peeter kahtlema. Kas kõik juhtunu oli olnud unes või ilmsi? Sellele küsimusele ta kunagi vastust ei saanudki.

Merille Saare
7.c klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar