Kolmapäev, 21. oktoober 2020

Uus lõpp Andrus Kivirähki loole "Pilt, mis öösel liigutas"

... Ning korraga nägi ta midagi sootuks jubedat. Mees pildil liigutas! Aeglaselt tõstis ta oma parema käe ja ajas selle päris püsti, nagu tahaks puu otsast õuna võtta. (Raamatust "Tont ja facebook", lk 43)

Peeter tõmbas udupehme teki üle pea ning üritas magama jääda. See ei õnnestunud, sest silme ees oli ikka see õudne foto. Lõpuks oli väsimus nii suur, et keha ise jäi hirmule vaatamata magama.

Hommikul ärkas Peeter piniseva kärbse peale üles. Ta kõndis rahulikult järsust ning logisevast puittrepist alla. Kõik eelnevast õhtust oli peast pühitud kui sügisel lehed puudelt.

Jõudes kööki, nägi ta ema ja isa, kes valmistasid imeõhukesi pannkooke vanal punasel pannil. Peeter võttis lillelise taldriku, ladus hunniku pannkooke, peale lisas ta vanaema kaasa pakitud porgandi värvi murakamoosi. Vanemad tuletasid poisile meelde, et nad lähevad uhke valge lossi juurde, millest nad mööda sõitsid, tulles turismitallu jaanipäeva tähistama. Peeter mäletas lossi hästi, ta oli kolmandas klassis käinud seal oma väikese klassi ja imetoreda klassijuhatajaga. Loss meeldis poisille nii väga, et ta ei tahtnud mingi hinna eest sinna minemata jätta.

Peetri päev oli täis vahvaid tegevusi, ta käis perega meteoriidikaatris ujumas, sõi suhkruvati roosat maasikatega jäätist ning nõnda ruttu nii see päev õhtusse veereski.

Kuue paiku hakkasid Peeter, ema ja isa riidesse panema. Ema pani selga roosa Minnie Mouse’i pildiga särgi, selle peale halli lukuga pusa ning jalga põlve kohalt lõhkised teksad. Isa seljas olid mustad püksid, särk ja punane sahisev kilejope. Peetri riietus oli isa omaga identne.

Jõudnud lossi juures oleva jaanitule äärde, hakkasid nad sööma sašlõkki, jõid morssi ning laulsid lõbusaid rahvalaule. Isa, kes polnud eriline tantsulõvi, viis ema valssi tantsima. Peale erikülalise esinemist oli Peeter väsinud, ema ja isa otsustasid minna tagasi turismitallu. Hommikul ärgates läks kõik nii nagu eelmisel hommikulgi.

Esimeseks väljasõiduks oli plaanis minna poodi, sest külmkapis toitu nappis. Poodi sisenedes otsustas Peeter, et ootab ikkagi väljas, poe ees oli suur ja uhke oranži karvkattega saksa lambakoer, keda Peeter tahtis silitada. Peeter istus pingil ja silitas hellalt koera. Pingil istudes nägi Peeter hiiglaslikku õunapuud, puu all oli sõjamundris mees õnnetu näoga, täpselt nagu fotol. Peetril meenus, mis tol õhtul juhtunud oli, poiss oli väga hirmunud ja jooksis poodi. Koos ema ja isaga poest lahkudes polnud meest ega koera, keda Peeter oli õrnalt silitanud.

Õhtu saabudes otsustas Peeter, et magab elutoas ema aja isa vahel, pildi peitis ta aga vanasse riidekirstu. Öö möödus rahulikku und magades. Kell kümme hommikul helises uksekell, ukse taga ootas postiljon, kes tõi uudistamiseks vallalehe, mis rääkis jaanipäeva meeleoludest. Lehe lugemist alustas Peeter. Jutt talle meeldis, pildid ka. Viimasele leheküljel ehmus poiss väga, seal oli pilt nii vanast fotost kui ka sellest, mida Peeter poe ees nägi. Poiss kattis pildid pannkoogi taldrikuga kinni ning hakkas lugema. Tekstis räägiti ühest agarast ja tublist sõjamehest, kes turismitalus oli elanud. Peeter kohkus üha enam. Artikli lõpuks tuli Peetril naerunägu ette, sest tegemist polnudki kummitusega, vaid päris inimesega. Poe ees õunapuu all tehtud vana pilt oli võrdluseks tänapäeval samas kohas tehtuga.. Poiss jooksis trepist üles pilti uurima. Tuli välja, et tegemist oli hoopis ise disainitud öökapikellaga. Sõjamundris kõhn mees tõstis märguandeks kätt igal pooltunnil.

Kirke Koolman
7.a klass, Ülenurme Gümnaasium

IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar