Allikas

Ühest allikast puudust ma tunnen.
Selle veed nii kaunid, kenad.
Selle ääres ma istuks nii vaikselt
Ja kohe soojemaks muutuks kevad.

Maja mul oleks seal ääres.
Seal elu käiks niimoodi,
Nagu elaks ma paradiisimäel.
Nii arvan ma siiani.

Kuid kui ükskord vanemaks muutun
Ja siia tagasi pöördun,
Siis see mul koduks muutub.
Siin ma elan.

Ja see kaardus puu
Mul kiigeks hakkab.
Kuid allikas voolamast ei lakka.
Kui kõik muutub, pöörleb ja keerleb,

Siis allikas ikka edasi veereb.

Marta Muradyan