Älveste ääres lehvib soovill,
mätaste keskel teeb silma soosilm.
Vesi end murrab läbi jääst,
tunnen kuis rahu haarab mu käest.
See mustika rägastik ongi mu pesapaik,
hapuka pohla magusaim maik.
Siin suvel sajab lumi,
hommikust hommikuni.
Sel kodul on tiivad,
mis kaasa mind viivad.
Älveste ääres lehvib soovill,
mätaste keskel teeb silma soosilm.
See õitseb mu põues, mu südame sees,
teda alati kannan oma kaelakees.Annika Mägimets
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar