ma vihkan.

ma vihkan seda lõputus vaikuses viilimist

seda hiilimist keerdkäikudes

mitte käitudes valesti

vihkan tunnet mu sees 

kardan tuleviku ees

ma vihkan oma hinge

oma mõtteid 

seda pidevat pinget

miks ma üldse mõtlen? 

ma vihkan et mõtlen üle kõike mida ütlen

ma vihkan et ütlen 

liiga vara

valel ajal 

isegi mu kaja suudab paremini öelda

ma vihkan et mis öelda söendan 

põrmuks

puruks 

maatasa trambitakse

sest ma ei mõju targana 

ma ei mõju kui teaksin mis teen 

ja võibolla ma ei teagi

ja mul ei veagi 

aga vedamisest pole lugu 

sest kui olla midagi väärt

ei pea tõstma oma häält 

et kogeda edu

ma võrdlen

seda ei tohi teha 

ma tean 

aga kõik teised on nii andekad 

nii head

nad ei kaota oma pead

nad ei sea endale piire 

ja nad ei pea koguaeg vabandama

aga mina ei mõtlegi muule 

kui kahetsustele lakkamatult voolamas allatuulde

ja tundub et vaid kuulmatud ideed kerkivad mulle suule

ja mu luule on lõppude lõpuks lihtsalt umbluule

ja ma ei ole rahul

aga ma ei peagi olema 

positiivsuse kehastuses meditatsiooni guru 

päikeserattana lõpmatus rõõmus rullimas mööda muru

ma nii ei ihka

kuidas on viha ebanormaalne

see ei tähenda et oleksin totaalne

irratsionaalne

looduskatastroof

ma ei ole

ma olen inimene

ja kui see ongi praegu kõik mida ihkan

siis lase ma vihkan.

Teele Piibemann