nutan hetkel enda new york’i katusekorteri põrandal.
ma ei teagi miks
voi äkki tean?
äkki on minus välja löönud minu 15 aastase plikatirtsu emotsioonid, kus new york tundus kui imedemaa, kuhu tahaks põgeneda ja kuulutada ennast teadmata kadunuks.
sealt ju ei leitaks mind kunagi.
inimesi on seal miljoneid.
tiinekate ideed ja plaanid.
sel ajal tahetakse ikka kodust eemale.
voi äkki hakkas mul lihtsalt kurb?
ei, new yorkis ei saa olla kurb.
metropollinn, kõik on nii kiire ja kõigil on nii kiire.
aega maha istuda ei ole kellelgi.
aga minul on, istudes oma katusekorteri põrandal, pea vastu seina toetades ja aknast välja vaadates.
ma vaatan suurlinna tulesid.
mõte, et igal kaugelt vaadates väiksel tulukesel korteriaknas on oma lugu, see on veider, aga armas, iseenesest.
üks tuli on inimene, kes on samamoodi tulnud new yorki, et siia jääda.
kõigil on oma lugu, osad kes põgenesid siia nagu minagi ja osad kes siin sündisid. mõned võtsid üheotsapileti et maailma avastada ja nuud avastavad siinseid linnatanavaid.
ja viimased sündisid kuldlusikas suus, rikkasse peresse ja nüüd eeldavad et siia nad jäävadki, elama elu millest ma ei oskaks unistadagi. debiilikud.
tänaval on veel näha ka taskulambi tulesi.
kuid need kuuluvad parmudele, kes hingehinnaga üritavad taskulampi elus hoida, sest siis suudetakse ka ennast.
samamoodi nagu hoiavad minul hinge sees suurlinna tuled öösiti.
lummav.
ja hingemattev linn.
absoluutselt kõik loksus just paika.
Marta Kurvits
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar