Nukrus

Naerus kuhtuvad kurbused
mis porimülkas itkevad kevadvihma
kas kunagi veel enam kuivatan taevaplekke
omaenese veekalkvel pilke
Sügise raagus käsi
haavab suve sündimata lapsi
musta kaarna küüsis
langevad õnnetute õied
Surma suudlus
külmetab huuled
sellel on härmatise maitse
kaduviku kauge kutse
unustuse märg kaste
on heegeldamas mulle katteloori
kuhu kaob viimane truudus
Võib-olla olen sellest unest ammu üles ärganud
kui talv klõbistas jäikade sõrmede vahel kuldvõtmeid
mis ei avanud uksi
mille taha olime kogunenud
närviliselt kraapides nendelt viiesendilistega värvi
põrand oli kaetud ookri ning karmiiniga
koheva lehepuruga
Ma pole elu sees näinud nii kõveraid naerusuid
ja klaasistunud silmi
mis pole ühelgi pisaral lubanud langeda
need hinged olid kui ‘Trebuud’
mihklikuu lootevees
kelle ihule jäi igast puudutusest
jälg maha
Nad naersid nukrusest…

Kertu Kändla, Viljandi Gümnaasium, 12.klass, juhendaja Helle Leppik 

Surmatuulest

Aga ma kirjutan luulet
õitest, maitsetest, naerust, võtmetest, unest.
Mu riimid ja salmid lendlevad nagu ruuge puuleht.
Vaatan, kuidas rebane tagasi imbub niinest.
Võtan hetke ja imetlen vihma ja jõgesid.
Usun jumalat ja imesid.
Ma olen 19. sajandi poeet.
Mu mõtted ja tunded on kirjandusrariteet.
Ma võtan oma sõnu surmatuulest.
Kas kuuled, kuidas see ulub, kas kuuled?
Ma pesen oma sulepead surnumeres.
Ja hoian oma ideid oligarhide veres.
Mu silbid ei ole mu oma peast.
Need on Rafast.
Mu silbid on kapitalismi hammasrattad.
Mu komad pole enamat kui padrunikestadest mättad.
Mu riimid ei ole rohkemat kui laibaketid.
Mu read on lihtsalt priviligeerituse siluetid.
Aga ma kirjutan luulet
õitest, maitsetest, naerust, võtmetest, unest.
Ma võtan oma sõnu surmatuulest.
Kas kuuled, kuidas see ulub, kas kuuled?

Anete Põldoja, Tartu Karlova Kool, 7.klass, juhendaja Katrin Raidma

Hammasrattad

Töötab, töötab, töötab,

väsib ning pakub puhkust.

Sa võtad vastu.

Eeterlik saatus.

Närib, närib, närib,

ära ei väsi.

Korraks lummas lootus

kui viimne võti.

Keeravad hammasrattad,

keeravad, keeravad, keeravad

tagasi.

Edasi.

Tagasipääsu pole.

Nagu hiir puuris

ehitasid sa omale lõksu.

Barjäärid tunduvad hirmsad

siinsamas on turvalisem,

siinsamas, kus ma mädanen,

siinsamas, kus ma end ise ohtu seadsin.

Tahan näha seda tehnoloogiat,

mis väljaspool aeda:

seal ma kunagi olin.

Aga ma võin oodata kasvõi surmani, sest praegu ma veel töötan, töötan, töötan...

Rihanna Eksi, Ülenurme Gümnaasium 7.klass, juhendaja Kerli Varusk

Sügise algus

Ma astun kastemärjale murule,
 see on veel külm.
Taevas paistab kuu nii eredalt
nagu oleks keegi lambi taevasse löönud.
Ja siis ma tunnen,
kuidas suvi must välja voolab:
rand, meri, soe päike ja kõik see,
mis suvega kokku puutub.
Ja siis langeb esimene vahtraleht
ja ma tean,
et sügis on käes.... 

Anna Baranyai

Hirm

Aga see ei olnud tema.
Paanitsedes, ma jälgin oma ümbrust.
Minu läbipõlenud võrkkestad ei näe enam värve.
Kas siin ruumis on ka teised?
Kas nad räägivad?
Või on nad lihtsalt luuletused paljal paberil?
Ma ei tea, ma üritan välja pääseda, aga ei näe kuhu lähen.
Ruum sulgub sisse, kitsas.
Proovin hingata....aga õhk haitub, enne kui see mu kopsudesse jõuab.
Mu lõõtsad tõmbuvad kokku, lämbun.

Viimse jõuga ma vehin oma pliiatsit...
            .....ja hakkan kirjutama.

Mairo Savioja

Suvi

Päike paistab soojalt.
Laseks silma looja, kuid
Soe tuul mind äratab.
Nagu suisa käratab.

+20 kraadi õues on.
Näe, seal murus hüppab konn!
Pilvita, kuid päikest täis.
Nii see aeg mulle näis.

Linnulaul, nii lummav, kena.
Tahaks öelda veel seda:
Vaatan teeäärt, ja siis näen,
Lilli see on täitsa täis!

Rohelise muru pealt
Puu otsa ronin mina sealt.
Seal otsas naudin päiksetõusu.
Või siis loojangut. Ei nõustu 

Tuppa minna veel.
Suvi on ju!
Võiksin teel veel
Ratta otsas sõita.

Oma sõpru võita
Kasvõi sekundigi võrra!
Joosta kohe vette.
Sest mis muu satub ette suve peale mõteldes.

Varsti meie kiikudel
Kiikuda ma tahan.
Maakoha niitudel
Veel joosta poleks paha.

Ehitada liivast losse,
Enam mitte kanda susse!
Soe, mõnus, lummav. Nii
Kirjeldaks ma sind, suvi!

Kuid möödas oled ammugi.
Enam ei astu sammugi
Ilma jalanõuta.
Olen täitsa nõuta!

Külmad järsku tungisid
Läbi toaseina.
Nemad meid sundisid
Niiviisi haletsema.

Mantel selga, saapad jalga.
Hinges ainult see,
Kuis vaid üks kuu aega tagasi
Näis lühike see tee.

Marta Muradyan

Allikas

Ühest allikast puudust ma tunnen.
Selle veed nii kaunid, kenad.
Selle ääres ma istuks nii vaikselt
Ja kohe soojemaks muutuks kevad.

Maja mul oleks seal ääres.
Seal elu käiks niimoodi,
Nagu elaks ma paradiisimäel.
Nii arvan ma siiani.

Kuid kui ükskord vanemaks muutun
Ja siia tagasi pöördun,
Siis see mul koduks muutub.
Siin ma elan.

Ja see kaardus puu
Mul kiigeks hakkab.
Kuid allikas voolamast ei lakka.
Kui kõik muutub, pöörleb ja keerleb,

Siis allikas ikka edasi veereb.

Marta Muradyan