... Nii et see õudne lugu lõppes siiski õnnelikult. (Raamatust "Karneval ja kartulisalat", lk 57)
Kuid hetk enne seda kuulsid lapsed mingisugust imelikku lapse nuttu. Sellepeale ärkasid kõik lapsed üles ning läksid vaatama, kust see tuleb. Nüüd nägid nad, et tädi Mallel oli käes imelik tulnukabeebi ning nii tädi Malle kui ka beebi silmad helendasid. Järsku hakkasid kõik lapsed karjuma ja ringi jooksma. Malle läks närvi ning tõstis nad oma võlujõuga toolidele istuma. Siis sai Malle aru, et nüüd on kõik, enam seda olukorda ei seleta, peab kõik ausalt ära rääkima ja lootma, et lapsi saab usaldada. Malle nägi et lapsed olid väga närvilised, ta jõi klaasi vett, hingas sügavalt sisse ja hakkas rääkima:
”Rahunege maha, ma selgitan. Ohh jah, ma olen tulnukas, ma sündisin tulnukaplaneedil, aga mulle ei meeldinud seal. Ma käisin erinevatel planeetidel, kuni leidsin teie oma. Mulle hakkas siin meeldima ja jäingi siia. Kahjuks pole mul haridust, nii et pidin palju vaeva nägema, et siia tööle saada.”
”Aga me nägime, kuidas su kõht helendas. Mis see oli?” küsis Artur.
”Ma sünnitasin siis, sellepärast on mul ka see imelik beebi,” ütles Malle.
”Vauu, meie kasvataja on tulnukas nagu mingis muinasjutus!” ütles Oliver.
Selle peale Malle naeratas ja ütles: ”Aga palun lubage, et te sellest kellelegi ei räägi. See oli ainus töökoht, kuhu mind võeti ja kui ma selle kaotaks, peaks ma tagasi tulnukaplaneedile minema,” rääkis Malle.
”Me lubame, aga ainult siis, kui sa meile lahedaid trikke näitad.”
”Ikka,” vastas Malle.
Nii see läkski. Lapsed pidasid oma sõna ja Malle saladus jäi igaveseks saladuseks. Muidugi said ka lapsed näha igasuguseid lahedaid trikke, mis kindlasti oli ka paljude laste unistus.
Õie-Elin Paimets
5.d klass, Tartu Kivilinna Kool
IV Tartu laste- ja noortekirjanduse festival
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar